Milline kena idee absurdifilmiks, kus peategelased pole mitte inimesed – Stalin, Churchill ja Roosevelt –, vaid asjad: Piip, Sigar ja Ratastool maailma jagamas.
Kui toonaste riigijuhtide igapäevaellu sajaprotsendiliselt kuuluvaid lelusid isikustata, saame just taolise multika. Ja nagu takkajärgi teame, tõmbas vana ja pigine Piip küllaltki peenele Välismaa Sigarile ja mehaaniliselt täiuslikule Ameerika Ratastoolile ämbri silmini pähe.
Seda muidugi ka ülejäänud maailmale, eriti võime siin pajatada muidugi Ida-Euroopast. Meie eelkõige Eestist.
Kolaka sai ka Lääne-Euroopa
Ida-Euroopat oleme tõepoolest harjunud Jalta läbirääkimiste peamiseks ohvriks pidama, aga kui nüüd hoolega järgi mõelda, sai oma – ning ehk üldse mitte väiksema – kolaka kätte ka Lääne-Euroopa.
Piip tõmbas küllaltki peenele Välismaa Sigarile, mehaaniliselt täiuslikule Ameerika Ratastoolile ja kogu läänele ämbri silmini pähe.
Tõsi, neid ei okupeeritud nagu Piip nimega Stalin oli soovinud – tänaseks pole mingi ajaloosaladus, et Stalin kavandas Euroopa suunal uut rünnakut, eesmärgiga see nõukogude mõjutsooni allutada. Vähemalt.
Aga lõppenud sõda tegi lääneriikidega mingi imeliku triki ära. Ja see seisnes soovunelmas, mida hakati liiga tõsiselt võtma: okei, osa riike on läinud, sitta sellest, aga vähemalt jõujooned on paigas ja ega uut sõda enam ei tule. Ei tule ju?
Mul on kahju, aga tegemist oli jälle optimistidega.
Sigar, Piip ja Ratastool Jaltas 1945. aastal maailma jagamas. Foto: AI /Juku-Kalle Raid
Euroopa muutus pussuks
Niisiis – Jalta kohtumise (või konverentsi, mis toimus 4-11 veebruar 1945 Krimmis) tulem seisnes tõsiasjas, et Euroopa lääneosa muutus pikkamööda pussuks (sõnast puuks), hakkas pirisema midagi igikestvast rahust ning keeldub osalt siiani tõeks võtma, et tegelikult käib sõda. See oli täiesti teine tee, kui USA valitud rada.