Tuumajaamal on selgelt koht meie energiaportfellis ning seda sobivust ei kipu keegi enam ka väga küsimuse alla seadma. Pigem on vastaste küsimused seotud kogumaksumuse, omandivormi ja riiklike toetuste küsimuste ning ajagraafikuga, kirjutab Mario Kadastik.
Kui kaks aastat tagasi riigikogus tuumaenergeetika seminari korraldasin, oli just valminud eelraport tuumajaama võimalikkuse kohta. Nüüdseks oleme jõudnud faasi, kus tuumaenergia ja ohutuse seaduse eelnõu on kooskõlastusringil ning peagi tulemas valitsusse ja riigikokku.
Ka muus osas on toimunud palju selginemist. Kanadas on alanud tõenäolisema siia plaanitava BWRX-300 reaktori ehitus. Kui võib tunduda, et tegemist on vaid suure ehitusplatsi algusega, kus mõni abihoone on valminud, siis riigikogu delegatsiooniga eelmise aasta maikuus tehaseid külastades oli selge, et suurem osa põhi kriitilistest osadest nagu reaktori rõhukamber on juba komplekteerimise faasis. Arvestades ka Kanada varasemat kogemust ja plaane, on äärmiselt tõenäoline, et enne selle kümnendi lõppu esimene reaktor ka käivitatakse.
Meie enda plaanid näevad praegu algatatud eriplaneeringu esimeses faasis ette üldist asukohtade selekteerimist ja teises faasis koos regulaatoriga juba konkreetse tehnoloogia seisukohalt parima võimaliku koha leidmist koos kõigi vajalike mõju-uuringutega. Kui see kõik kulgeb ratsionaalselt, on täiesti võimalik, et saame rääkida ehitusloa menetlusest ca 2030. aasta paiku ning esimene reaktor võiks 2035. aastaks valmida.
Ka elanikkonna toetus on jätkuvalt kõrge. Tuumajaama poolt on umbes kaks korda rohkem inimesi kui vastu. Eks see on ka mõistetav, arvestades meie järjest paremat arusaama, kuhu me oma energiapoliitikaga peame liikuma.
Kuigi taastuvenergeetika aitab kiirelt rajada uusi tootmisvõimsusi, vajavad nad kõrvale ka juhitavaid võimsusi. Lisaks ei too taastuvenergeetika teatud saturatsiooni kogusest alates enam summaarset hinda alla, kuna lisateenuste hinnad kompenseerivad võidu, mis võib börsihinnas saada.
Kui üldse vaadata ilmast sõltumatuid energiatootmisviise, siis igasugused fossiilsed meetodid ei ole kuidagi võimalikud. Peale selle, et need on objektiivselt kallid, on need ka finantseerimatud. Juba mõnda aega ei anna pangad eriti söödavaid intresse mustadele tehnoloogiatele. Hüdro pole meie jõgedel reaalselt kaalutav ning mägesid meil pole. Geotermaalne ja ookeani lainete energeetika alles arenevad ja vähemalt elektri osas pole need lähikümnendil väga realistlikud.
Gaas aga on üleminekuenergia, kuna on siiski endiselt fossiilsel baasil ja pigem sobib varuks või taastuva stabiliseerijaks, kuigi biometaani komponent on kindlasti lähiaja üks kasvutrendiga energialiik.
Meretuule puhul on põhiline mure mahus ja enese kannibalisatsioonis. Samuti on see võrreldava ajalise ja maksumuse mastaabiga tuumajaamale. Seetõttu on ühtlane ja stabiilne tuumaenergia oma palju väiksema keskkonnamõju ja ressursivajadusega selgelt parem valik.
Mis puudutab turu suurust, siis arvestades, et me ostame umbes poole oma energiast ostame sisse, on need kaks 300MW reaktorit pigem minimaalne vajalik, et stabiilset baaskoormust pakkuda. Kuna tuumajaamad on soojusjaamad, on nende generaatoritel hea võime hoida elektrisüsteemi sagedust. See võimaldab neil edukalt osaleda sagedus- ja võimsusturgudel ning jätta osa toodangust reservi.
“Ei saa unustada võimalust pakkuda tööstusparkidele ja suurtarbijatele otseliini kaudu elektrit vägagi konkurentsivõimelise hinnaga.”
Tuuma teine suur eelis on võimekus teha pikaajalisi lepinguid ilma, et peaks muretsema volatiilse elektrihinna üle. See sai saatuslikuks Enefit Greenile ning seetõttu oli vajalik Green ja Power samasse kontserni tagasi viia, et oleks energiaportfellis erikujulist tootmist, mis tagaks pikaajalistes lepingutes stabiilse võimekuse. Lisaks ei saa unustada võimalust pakkuda tööstusparkidele ja suurtarbijatele otseliini kaudu elektrit vägagi konkurentsivõimelise hinnaga.
Mis üldiselt hinda puudutab, siis orientiir, mille juures tuumajaam ennast võiks koos investeeringuga ära tasuda, on kuskil 80€/MWh ehk ca 8c/kWh. Meie viimaste aastate keskmine elektri hind sealkandis ongi. Kui arvestada veel võimalust teenida lisatulu reservide ja võimsusturgudelt, on tuumajaama tasuvust märksa lihtsam ette kujutada suuremas osas turuolukordadest.
Erinevalt volatiilsetest tootjatest, nagu meretuulepargid, ei sõltu tuumajaam otseselt ilmast, tuule olemasolul surutakse elektri hind alla, kuid kõige kallimatest tundidest jäävad tuulepargid sageli kõrvale just seetõttu, et kõrge hind tekib siis, kui tuult ei ole.
Peale kapitalikulude tagasi teenimist on aga tuumajaama prognoositav elektri hind ca 2,5–3c/kWh, mistõttu turule mahtumine ja pikaajaline kasumlik elektritootmine ei ole üldse küsimuse all.
Ka tuumajäätmete puhul tasub meeles pidada, et kõrgradioaktiivseid jäätmeid tekib eluaja jooksul ühest reaktorist vaid ligikaudu kolme merekonteineri jagu. Nende talletamine on tavapäraselt esimesed mitukümmend aastat jaama enda territooriumil ning ka lõppladestuse osas on olemas arvestatavad variandid.
Lammutuse ja lõppladestuse jaoks loob riik fondi, kuhu tuumajaam iga MWh pealt maksab. Nii on Saksamaal näites 24 miljardit eurot kogunenud jaamade konserveerimise ja lõppladestuse jaoks. Meil on realistlik sealt koguda veidi vähem kui miljardi euro ringis. Seejuures on see vaid kolm eurot MWh kohta jooksvas hinnas. Tasub meeles pidada, et tuum on ainuke energialiik, kus selline lammutamise ja jäätmetega tegelemise eest vastutav tootja on kohustatud hakata seda raha koguma kohe algusest peale.
Tuumajaamal on seega selgelt koht meie energiaportfellis ning seda sobivust ei kipu keegi enam ka väga küsimuse alla seadma. Pigem on vastaste küsimused seotud kogumaksumuse, omandivormi ja riiklike toetuste küsimuste ning ajagraafikuga. Need on tõesti küsimused, mille üle on kasulik debateerida ja leida, mis on võimalik teha, et asju selgemaks ja konkreetsemaks saada. Aga tuumajaam tuleb, seda usun ma juba päris kindlasti.