Aigi Viira, Fotod: Teet Malsroos, 6. veebruar 2026
„Ma pole sellisel üritusel varem käinud, kas pärast läheb tantsuks?“ kostab noore kunstniku õrn hääleke üle Ukuaru muusikamaja saali paigutatud pidulaudade. „Kardan, et mitte,“ kõlab vanema daami suust vastuseks. Järgneb helisev naer. Tõsi, kultuurkapitali elutöö- ja aastapreemiate galal tantsu ei lööda, kuid kokkutulnute tuju on selletagi enne gala algust kirgas ja särtsakas.
Vastselt avatud Ukuaru maja mõjub sel õhtul eriti pidulikuna. Fuajee sirab eredates tuledes, vahuveiniklaasid kõlisevad ning peosaal mõjub oma sulni valgustusega kui maailma parim restoran. „Ärge muretsege, kõik jäävad ellu ja terveks,“ astub enne teleülekande algust piduliste ette gala lavastaja Oliver Reimann. Tema hääl on julgustav ja lohutav. Eks ole ka põhjust kultuuriinimesi julgustada, sest ümmargusi poodiume, kuhu laureaadid tõusma peavad, on mitu ning esmapilgul paistab liikumisvõimalus laudade vahel üsnagi ahtake olevat. Ent sellegi peale on mõeldud, annab Reimann mõista: „Liikumiskoridorid tuleb lihtsalt vabana hoida.“ Kostab toolide kolin. Kultuurirahvas tõmbub ümmarguste laudade taga koomale.
Tiina Tauraite, Eesti kultuurkapitali gala õhtujuht. Ühtlasi andis ta end oma tudengite kätesse, kelle kanda oli kogu õhtu lavastus.
(Teet Malsroos)