Tuleb tunnistada, et siit algab eestikeelse lugeja jaoks taas üks uus sari. Aga seekord räägime päris tõelisest uueaja vanakooli suurromaanist. Kõigil ajalooteemalise ilukirjanduse sõpradel kõrvad ammu liiguvad, sest Sabaliauskaite kinnistas end asjaomaste teadvusesse juba oma eepilise teosega «Peetri keisrinna». Nüüd on ta tagasi või õigupoolest edasi või ikkagi tagasi, sest ammustes aegades ta liigub, loob ja lehvitab.
«Silva rerum» on ta peateos (vähemalt seni) ja mõnes mõttes on see ju lihtsalt perekonnalugu, olgugi teises ajas ja paigas. Paik on meile üsna lähedane, va Poola-Leedu kuldaeg pea poole tuhande aasta eest, läbi sajandite. Ja see siinne on vaid esimene osa neljast, nii et oodata on nii mõndagi. Usun, et see epopöa pooleli ei jää, lugejahuvi puuduse üle ei kurda ning jõuab täies mahus maakeelde meid rõõmustama. Vaatasin, raamatukogudes on esimene osa puhta välja laenatud. Hea märk. Eestlasi lähinaabrid ja kaugem ajalugu ikkagi huvitavad. Tõeline ajalookirjandus sõna parimas ja mõlemas mõttes.