Hans Christian Anderseni autasu – kuldne medal ja diplom – on nimetatud lastekirjanduse Nobeli preemiaks. Tänapäeval, mil rahvusvaheliselt esiletõstmise võimalusi on palju, on Anderseni auhind jäänud juba oma pika ajaloo tõttu ikkagi väga austusväärseks. Esimest korda anti Anderseni auhind välja 1956. aastal. Kümne aasta pärast autasu pooldus: üks kirjanikule ja teine illustraatorile. Anderseni auhinna määrab Rahvusvaheline Noortekirjanduse Nõukogu (International Board on Books for Young People – IBBY).
Kui kõik algas
Lühidalt eelloost. 80 aastat tagasi, 5. juulil 1946, toimus Münchenis sõjajärgse Saksamaa esimene rahvusvaheline kultuurisündmus: avati lasteraamatute näitus, kusjuures see seati üles nii-öelda kurjuse pessa, Hitleri algatusel rajatud Kunstihoonesse (Haus der Kunst). Maja koristati, natsisümboolika värviti üle ja ruumid täitusid 2000 lasteraamatuga 14 maalt, lisaks pandi välja ka laste paljudest riikidest saadetud joonistused. Erilise sündmuse esilekutsuja ja korraldaja oli Jella Lepman, Saksamaal üles kasvanud ja seal ajakirjanduskarjääriga alustanud naine, kes kaotas juudi päritolu tõttu natsirežiimi ajal töö ning läks koos mehe ja lastega Inglismaale. Seal tegutses ta ajakirjanduses, sh BBCs, ning oli naistele mitmes suunas teerajaja.
1945. aastal saabus Jella Lepman Ameerika Ühendriikide sõjaväemundris taas Saksamaale, kus tema ülesanne oli hoolitseda naiste ja laste heaolu eest Ameerika tsoonis. Lastel oli puudus paljust: toit, eluase, perekond … Lepman leidis, et kõige olulisem on tuua valgus nende vaimuellu – ja suuresti omaenese särtsu jõul ja vabatahtlikku tööd õhutades kutsus ta teisi riike üles lasteraamatuid koguma ja näitusele saatma. Olgu öeldud, et rahvusvahelisi kirjandusüritusi oli Jella vabrikutööliste lastele teinud juba 17aastasena.
Näitus rändas laastatud maal ja tõi laste ellu võimsad abilised: haldjad, hiiglased, võlurid ja nõiad, karupoeg Puhhi, Pinocchio, Tom Sawyeri, Gulliveri, roheliste viilkatuste Anne’i ja kõik need teised. Näitusega kaasnesid ettelugemised ja muud lapsi haaravad ettevõtmised. Näituse kollektsioonist sai alguse Müncheni rahvusvaheline noorteraamatukogu (Internationale Jugenbibliothek), mis praegu paikneb Blutenburgi lossis.
Loogilise jätkuna korraldas Jella Lepman 1952. aastal Münchenis rahvusvahelise kohtumise lastekirjanduse teemadel arutamiseks. Sealt kasvaski välja organisatsioon, mis toob kokku eri maade laste- ja noortekirjanduse asjatundjad – IBBY.
Anderseni auhinna kummaski lühinimekirjas seekord Eesti autorit ei ole, kuid on Läti kunstnik Gundega Muzikante, kes on muu hulgas illustreerinud Juhani Püttsepa raamatu „On kuu kui kuldne laev“. Valik Gundega Muzikante illustreeritud raamatuid.
Latvian Literature; IBBY
Värske pilk
Nende ümmarguste daatumite tähistamiseks – 80 aastat näitusest, 75 aastat noorteraamatukogust, 70 aastat Anderseni preemiast ja siis veel 60 aastat illustraatoripreemia asutamisest – istus tänavune Anderseni auhinna žürii koos just nimelt Blutenburgi lossis. Kuna mul oli au olla žürii liige, jagan meelsasti oma kogemust.
Oma ülesande ja asjakohased materjalid sai žürii kätte 2025. aasta aprillis. Läbi tuli vaadata 41 kirjaniku ja 37 illustraatori tööpanus. Arutelu toeks oli blogi, kus saime kolleegidega mõtteid vahetada ja oma valikut põhjendada. Autorite materjali (dossier + viis raamatut võimalike tõlgetega) koguvad ja esitavad vastavate riikide IBBY osakonnad.
Kirjanike ja illustraatorite hulgast kunstiliste kriteeriumide alusel paremate väljatoomine ei ole võrreldav spordialadega, kus saab tulemust mõõta. Paremuse järjestamine polegi selle auhinna juures peamine. Paljud žüriis väljendasid mõtet, et lühinimekiri (kuus kirjanikku ja kuus illustraatorit) on palju olulisem tunnustus kui medal, kuna seal peegeldub lastekirjanduse mitmekesine pale – iga loomelaad on omamoodi huvitav ja hinnaline.
Auhinna määramise selgituses on esikohal põhimõte, et hinnatakse kogu elu kestnud tegevust lastekirjanduses. Seetõttu tekitab aeg-ajalt imestust, kui auhinnale kandideerima esitatakse või selle juba saabki reipas keskeas inimene – et kuhu siis edasi?
Tänavuse žürii kõik kümme liiget (India, Hiina, Egiptuse, Iirimaa, Suurbritannia, Argentina, Itaalia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide esindajad koos minuga) olid teinud kodus põhjaliku ettevalmistuse ja koostanud detsembriks oma edetabelid: kümme paremat mõlemas kategoorias. Ometi saime jaanuarikuus Blutenburgi lossis koos töötatud nädala jooksul küllalt mõtteainet, et hindamisaluseid mõtestada ja erimeelsusi tasandada. Kui enne olime raamatuid näinud peamiselt PDF-failina, siis siin olid väljas kõik 390 paberraamatut. Iga raamatusõber teab, et trükist käes hoida on midagi muud, kui silmitseda seda kaugelt või ekraanilt.
Mulle meeldis väga meie arutelu sügavus, tasakaalustatus ja avatus. Kelle tahes algatusel võisime minna tagasi eelnenu juurde ja pidada veel kord nõu, kas olime ikka otsustanud piisavate argumentide najal. Leppisime omavahel kokku, millal ja mida otsustame, mida põhjendame, millal hääletame. Ikka ja jälle tulime ringiga tagasi peamõtte juurde: miks me oma tööd teeme? Auhinnale kandideerimise ja auhinna määramise protseduur peab olema niisugune, et see innustaks kõiki lastekirjanduse väljal tegutsejaid oma riigi lastekirjandust üle vaatama ja eelistusi kaaluma – et tutvustataks võimalikult paljusid häid teoseid ja tunnustataks võimalikult laia ringi autoreid.
Lasteraamatud on oluline sild kultuuride ja ühiskondade vahel, nagu võttis oma lipukirjaks liikumise algataja Jella Lepman. Mul on kerge sellele kinnitust tuua: töötan mitmerahvuselise klassiga. Kui me klassiõhtul koos – lapsed ja nende pereliikmed – mängime kirjandusmängu ja meenutame oma lemmiktegelasi, siis rõõmustame koos ühiste elamuste üle. Kui oled Pipi ja Puhhi osas ühel meelel, on palju kergem koos edasi minna.
Esitamisviisist sõltub palju
Anderseni auhinna puhul tehakse otsus kolmel tasandil: medal antakse küll ühele kirjanikule ja ühele illustraatorile, kuid lühinimekirjas on neid 6 + 6, lisaks koostab Anderseni žürii raamatute soovitusnimekirja. Seega võivad need kirjanikud ja illustraatorid, kes ei pääse lühinimekirja, siiski pälvida esiletõstu ühe raamatuga, mille žürii leiab olevat eriti huvitava, et soovitada seda rahvusvaheliseks levikuks. Soovitusnimekirja pääseb kokku 20 raamatut ning sedagi koostades läks üsna elavaks arutamiseks.
See, kuidas žürii liikmed autoreid näevad, sõltub väga palju sellest, kuidas iga riigi IBBY osakond oma esitatava läbi on kaalunud. Siin on paratamatud piirangud: postitada saab ainult neid raamatuid ja tõlkeid, mis on parasjagu kättesaadavad. Võib juhtuda, et saadetud viis teost ei esinda kõiki selle autori olulisemaid loomesuundi. Enamasti on žürii liikmeil vaja ka ingliskeelseid tõlkeid. Tõlgete tellimine on kandidaadi esitanud IBBY osakonnale väljaminek, rahalist tuge saadakse aga eri riikides erinevalt. Leidub autoreid, kes on saatnud materjale omal kulul. Kui kõnealust raamatut on saanud lugeda ainult paar-kolm žürii liiget ja teised saanud lühikokkuvõttest vaid aimu, millega tegu, on selle teose autor paraku nõrgemas positsioonis.
Kuidas esitada kandidaate? Selle kohta eri maades arusaamad lahknevad. Mõnel juhul on autor nimekirjas olnud juba mitmel-setmel korral. Osa riike eelistab esitada iga kord uue autori, kuna juba kandidaatide nimekirjagi kuulumine on edu ja annab teosele suurema levikuvõimaluse.
Žürii liikmed saavad osaleda järjest kahes koosseisus. Nii oli meiegi seas pool liikmeist kogenud ja pool uued. Kogemusele toetudes toodi paari kandidaadi puhul välja, et nende kohta on esitatud täpselt sama materjal kui kaks aastat tagasi, silpigi lisamata, või et nende raamatute valik oli eelmisel korral eredam.
Kummaski lühinimekirjas seekord Eesti autorit ei ole, kuid on Läti kunstnik Gundega Muzikante, kes on muu hulgas illustreerinud Juhani Püttsepa raamatu „On kuu kui kuldne laev“. Kirjanikest on esile tõstetud Ahmad Akbarpour (Iraan), María José Ferrada (Tšiili), Timothée de Fombelle (Prantsusmaa), Lee Geum-yi (Lõuna-Korea), Pam Muñoz Ryan (Ameerika Ühendriigid) ja Michael Rosen (Suurbritannia). Illustraatorite nimekirjas on koos Gundega Muzikantega Beatrice Alemagna (Itaalia), Linda Bondestam (Soome), Cai Gao (Hiina), Walid Taher (Egiptus) ja María Wernicke (Argentina). Oodata on veel ka Anderseni žürii raamatute soovitusnimekirja, nii et jälgitagu IBBY uudiseid.
Auhinnasaajad kuulutatakse välja aprillikuus Bologna lasteraamatumessil.
Mare Müürsepp on õpetaja, lastekirjanduse lektor ja IBBY Anderseni auhinna žürii liige.