Tarvitseb vaid mõnes ministeeriumis võtta ette katse korrastada kultuurielu õiguslikku poolt, kui vastuseks on mõistmatus ja jäme tänamatus neilt, keda asi puudutab. Nii paistab vähemasti ministeeriumide aknast vaadates. Seal külmas õues liiguvad ringi rahulolematud autorid, kellele ametnikud kannatlikult, kuid tulemuseta püüavad selgitada, miks nende probleemiga ei tegeleta või kui tegeletakse, siis miks õige ots autorite arvates vale näib. Ühesõnaga, reguleeritavad ei mõista, mis neile hea on, ja põhjustavad endast targematele reguleerijatele ainult rohkem tööd ja stressi. Sellisest suhtlusvormist on saanud muster ja iga kuu laob värskeid telliseid kerkivasse mõistmatuse müüri.
Justiits- ja digiministeeriumis taheti head ning saadeti riigikokku seaduseelnõu, mis jõustumisel peaks andma autoritele juurde turvatunnet teoste erakopeerimise eest saadava tasu kogumisel ja jagamisel. Aga siis ilmusid välja kirjanikud väitega, et ka nemad on autorid, kelle teoseid kopeeritakse samamoodi nagu audio- ja videoteoseid. „Meile ka!“ hüüdsid nad, aga said kohe kiire vastulöögi, mida Maarja Kangro on hiljuti detailselt kirjeldanud.1 Kõlab kalgilt, kui minister teatab, et eelnõu teiega ei tegele, sest teid pole uuritud ja üldse ei toimeta te riigile sobivas juriidilises vormis. Mõistlikku vastust, miks ei saa juba menetluses eelnõu haaret laiendada, kui probleem on olemas, ei tulnud. Mida arukat on aga selles, et ühe, antud juhul autoriõiguse seaduse puudujääke parandatakse paragrahvi kaupa?
Kõrvuti erakopeerimise tasu teemaga läkitas minister Pakosta jõulu eel teele teise sama seadust muutva eelnõu, sedapuhku on soov korrastada autorite isiklike ja varaliste õiguste katalooge, sest seletuskirja järgi kehtiv olukord „tekitab ebakindlust nii autorite kui ka teoste kasutajate seas. Eriti puudutab see teoste muutmist ja töötlemist, mille puhul ei ole selgelt eristatav, millal on tegemist autori isiklike õiguste ja millal varaliste õiguste teostamisega“2. Kõik pole veel kadunud, sest riigikogul on võimalus seadusandjale esitatud eelnõud liita, neid muuta ja täiendada. Kas selleks ka teadmisi ja tahtmist leidub, pole veel selge, kuid ennustan, et pigem mitte.
Ukraina sõjapõgenikud Eestis märtsis 2022. aastal. Kas selle pildi avaldamine on polariseeriv või lõimiv tegu, selgub koolitusel.
Ken Mürk / ERR / Scanpix
Autorite õigused ja saatus on juba üle kümne aasta peamiselt justiitsministeeriumi reguleerida, kuid väiksemad jupid on jäänud ka kultuuriministeeriumile. Sealgi on autoreid märgatud ja tagajärjeks on ministeeriumi ning Autorihüvitusfondi, eraõigusliku sihtasutuse pikalt vinduv vastasseis, mis kääris äsja taas üle serva avalikkuse ette3. Ministeeriumis on sündinud mõte, et üle 20 aasta tegutsenud fondilt tuleks ülesanne ära võtta, sest ta ju jagab ümber riigieelarve kaudu liikuvat raha, mis võiks olla riigi vahetuma kontrolli all. Ses asjas poolt valimata arvan, et võib teha nii ja naa, kuid ümberkorralduse algtõuge jääb ebaselgeks, sest suurt probleemi justkui ei olnud. Analüüsima hakati siiski, sest fondil jätkus ettevaatamatust IT-arenduseks ministeeriumi vastavast programmist raha küsida. Olgu see hoiatuseks teistele taotlejatele: kui nina välja topid, on pahandus tagatud ja võib hõlpsalt minna nii, et sult töö kellegi teise kasuks sootuks ära võetakse.
Nii kipub vana kaev enne hukka minema, kui uus valmib, ja see teeb kultuuriministeeriumi oletuslikult õilsa kavatsuse suhtes ettevaatlikuks. Nimelt näib lõppeesmärk mitte iial vaibuva tsentraliseerimisiha sunnil olevat autorihüvituse infosüsteemi liitmine ühtse üleriigilise raamatukogusüsteemiga (ÜÜRS). Selle tarvis hakati alusuuringuid tegema 2022. aastal ja valmima peaks see 2027. aastal, kuid selle arendamise osas on taas rohkesti asjaosaliste lahkarvamusi. Seetõttu peab olema kõvasti optimismi uskumaks, et infosüsteem, see raamatukogunduse Rail Baltic, hakkab lubatud tähtajal laitmatult tööle. Tavaliselt ju ei hakka, nagu äsja kinnitas haridus- ja teadusministeeriumi teade põhikooli lõpetanute järgmisse astmesse sisseastumise infosüsteemi rakendamise edasilükkamisest aasta võrra, sest „arendamisel oleva süsteemi põhjalik tehniline analüüs ja testimine näitas, et süsteemi töökindluse saavutamine seni planeeritud ajaraamis ei ole siiski võimalik“4.
Mingit riigiasutusi läbivat järjekindlust ei paista olevat küsimuses, kas kõigepealt uurida ja seejärel tegutseda või vastupidi, asuda tegutsema ja seejärel uurida, kas tegevus ka soovitud sihini võiks viia. On ka kolmas võimalus: viia uurimine läbi pealtnäha täiesti veatus kohas. Kui piisavalt kaua kaevata, küll siis midagi ikka leiab, sest raha kulutamine vajab tagantjärele põhjendamist. Nõnda on avalik elu uuringute vaibaga väga ebaühtlaselt kaetud. Mõnel teemal on neid küllap ka puudu, teistel ohjeldamatult ülearu. Tabavalt valgustas olukorda peagi valmiva haridusteemalise inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko, kes rääkis „Plekktrummis“, et „Eesti haridusvaldkonda iseloomustab uuringute üleküllus ja kui viimase kümne aasta analüüsid ja raportid üksteise otsa virna seada, võiks see olla 45 meetrit kõrge. Selline sariuurimine on meie eripära.“5
Eripäral on mõistagi hind ning pole imestada, kui oma tegevusala kitsikuses toetusrahast ilmajäänutele teravalt sisse lõikab iga infokild, mis kõneleb mõistetamatutest uuringutest, mille tulemusele on rajatud järjekordne ähmase eesmärgiga pillav kulutamiskava. Just nii juhtus taas kultuuriministeeriumis, kui hõigati välja 315 000eurone riigihange ajakirjanike ning linna- ja vallakirjutajate koolitamiseks rände teemal6. Idees on vildakust mitme artikli jagu, kuid selmet viga tunnistada ja hange kiirelt tühistada jäi ministeerium endale kindlaks ning kriitika sai asekantsler Eda Silbergilt pika ja vahutava vastuse7.
Esiteks, ajakirjanikud ise ei taipa, kui harimatult, valesti ja polariseerivalt nad rändest ja lõimumisest kirjutavad. See paistab ainult kõrgemalt. Mis siis muud, kassipojad, kui nina piima sisse! Teiseks, ministeerium teeb, mida teeb, sest kõik tuleneb strateegiast, arengukavast, uuringust ja monitooringust. Mine võta kinni, kas see on jumalik ettehoole või loomalik lõimetishoole, aga sõnum on selge: riik teab paremini kui meediaettevõtted ja ajakirjanikke koolitavad ülikoolid, mida ja kuidas õpetada-õppida, et ajakirjanikuna täiskasvanuks saada ning riigivõimu rahuldava tasemeni jõuda. „Praeguses infokeskkonnas on oluline hinnata ja kontrollida infoallikaid, näha ning välja tuua protsesside erinevaid külgi, samuti hinnata oma töö mõju ühiskonnale ja kogukondadele. Selleks vajavad ajakirjanikud tuge, tööriistu ja süsteemset ettevalmistust,“ teab ministeerium.
Kui siit paar sammu tagasi võtta, on ainus järeldus, et ajakirjandus kukkus läbi nii Euroopa rändekriisi (2015-2016) kajastamisel kui ka Venemaa Ukraina-vastase sõja vallandatud põgeniketulvaga toimetulekul. Ajakirjandus on levitanud rändega seotud stereotüüpe ja oma sõnumitega süvendanud ühiskonna polariseerumist. Nüüd olgu sellel lõpp, tööriist on tulekul! Ulatuslik üldsolvang, kuid ränne on ainult üks teema. Kuidas saab ministeerium kindel olla, et ajakirjandus majandust, poliitikat, kultuuri või ka sporti käsitledes samal polariseerumisrehal ei tallu? Kas kultuuriministeeriumi valitsemisalas üldse keegi oma tööd korralikult teha oskab? Loodetavasti selgitatakse see välja järjekordse uuringuga ning tuvastatakse lõplikult ja täielikult, kes väärib raha ja seadusi ning kes saab niisama vastu vahtimist.
1 Maarja Kangro, Kirjanikku paja äärde ei lasta. – Sirp 19. XII 2025.
2 Kõik eelnõud leiab valitsuse ja riigikogu eelnõude infosüsteemidest.
3 Martina Niin, Ministeeriumi valvsale huvile autorihüvitusfondi vastu leiab selgituse poliitilisest kokkuleppest. – Delfi, Kultuur 2. II 2026.
4 Gümnaasiumi ja kutsekooli astumise uus infosüsteem ei saanud valmis. – ERR 3. II 2026.
5 Eneli Kindsiko: me ei oska enam inimesed olla. – ETV „Plekktrumm“ 2. II 2026.
6 Madis Hindre, 315 000 eurot. Riik hakkab ajakirjanikele õpetama, kuidas vastutustundlikult rändest ja lõimumisest rääkida. – Eesti Ekspress 21. I 2026.
7 Eda Silberg, Ajakirjanike koolitamine rände ja lõimumise teemadel kui panus ühisesse inforuumi. – Ajaveeb Kuva 30. I 2026.