Minu jaanuarikuine kontserdivalik kujunes kirjuks ja hõlmas laia stiilivalikut ning mitmeid tagasivaatelisi muusikasündmusi. 2026. aasta algas ühe niisugusega džässiklubis Philly Joe’s: kitarrist ja festivali „Augustibluus“ eestvedaja Raul Ukareda tähistas 55. sünnipäeva, mis mahtus veel vana aasta sisse. Lavale astusid ja soovisid õnne bluusiteekonna kaaslased, sh ansambli Compromise Blue laulja Emil Rutiku ning aeg-ajalt „Augustibluusil“ üles astunud laulev näitleja Jan Uuspõld, mõistagi ka juubilari poeg Carlos Ukareda. Rütmigrupi moodustasid klubis regulaarselt esineva bändi T-40 liikmed Ülo Krigul Hammondi orelil, Argo Toomel basskitarril ja Reigo Ahven trummidel. Uue aasta esimese tunni sisse mahtus üks kosutavalt sissepoole vaatav Raul Ukareda instrumentaalpala, milles Ahvena sõnutsi pidavat peituma lausa elu mõte.
1. I muusikalised elamused jätkusid pärastlõunase uusaastakontserdiga Tallinna toomkirikus „Bachfestil“, kavas rõõmustas kõrva ka kunagise kohaliku muusikaelu eestvedaja Johann Valentin Mederi kantaat „Singet, lobsinget mit Hertzen und Zungen“. Avastasin lauljate hulgas uue nime ja hääle: sümpaatse mulje jättis sopran Mirell Jakobson.
Õhtu jätkus Eesti Kontserdi uusaastakontserdiga Estonia kontserdisaalis. Mul oli õnn istuda rõdul, kust avanes lavale suurepärane vaade. ERSO ja rahvusmeeskoori ees esinenud säravatest solistidest enam naelutas mu tähelepanu endale maestro Neeme Järvi, kes ei lasknud end häirida kõrge eaga kaasnevast liikumisraskusest ja ilmutas orkestrile juhiste edastamiseks leidlikke viise. Teda imetledes mõtlesin, et kui oled kogu elu veetnud muusika keskel ja see on justkui osa su vereringest, siis polegi enam vaja suuri žeste: piisab kulmukergitusest või kergest viipest ning isegi täpselt ajastatud mürtsuga toolile istumine võib osutuda kõnekaks dirigeerimisžestiks. Hiljem vaatasin Jupiterist vaheajaintervjuusid laval nähtud solistidega. Jaanuaris ERRi 2025. aasta muusiku tiitli saanud Hans Christian Aavik ilmutas end peale suurepärase viiuli valdaja ka läbinägeva mõtestaja ja kujundlikult täpse sõnaseadjana, öeldes, et Neeme Järvi vaatab partituuri nagu vastsündinut, avastades (juba selgeks õpitud) heliteost ka kontserdil iga kord uuesti – millest kõigil muusikutel on põhjust õppida. Hoogne ja lustlik kontsert kestis edasi veel pärast teleülekande lõppugi, viimase lisapalana lükkas uue aasta mürinal käima Charles Mayeri „Sõjaväegalopp“ op. 117.
Jaanuari alguses leidsid paralleelselt aset kaks samalaadse muusikalise suunitlusega festivali – „Bachfest“ ja Niguliste orelinädal –, jaanuari lõpus oli ka „Mustonenfest“. Kahju, et potentsiaalselt samale publikusegmendile huvi pakkuda võivad festivalid kipuvad Tallinnas olema ühel ajal ja konkureerivad üksteisega. Varem olen seda täheldanud ka sügiseste nüüdismuusika festivalide puhul.
Niguliste orelinädala kontserdikavad olid huvitavad ja sõlmisid kokku ootamatuid seoseid. Näiteks nautisin Harry Liivranna kureeritud hansalinnade Tallinna ja Lübecki kahe sõsarkirikuga seotud loengkontserti, mille muusikaline haare ulatus renessansist XXI sajandisse ja lõppes festivali kunstilise juhi, Lübeckis õppinud Andres Uibo teostega. Oletatavalt mõeldes ka talvisele koolivaheajale püüti huvi äratada Niguliste muuseumi kui terviku vastu, nii olid õhtustele kontsertidele ja pärastlõunastele orelipooltundidele lisatud juba kell 14 alanud miniloengud, kus lõimiti muusikat ja kunsti. Vahva spontaansusega jäi meelde 7. I orelipooltunnil esinenud mitmekülgne muusik ja kunagine ERSO peadirigent Leo Krämer, kes võttis suuna improvisatsioonidele. Formaalselt olid need pealkirjastatud missa osade järgi ning maestro Krämer laulis iga improvisatsiooni sissejuhatuseks ühe laulurea missa tekstile, edasi järgnes hoogne mürgeldamine kooriorelil. Tore meeldetuletus, et religioosne muusika ei pea alati olema vaoshoitult jumalakartlik, vaid võib lausa ülemeelikult lustida.
„Bachfesti“ eredaimaks elamuseks jäid haruldased pillid, eeskätt klaasharmoonika Thomas Blochi esituses. Bloch on seda Benjamin Franklini leiutatud instrumenti Eestis varemgi demonstreerinud, kuid mulle oli see esimene kogemus. N-ö ujuva kõlaga klaasharmoonika on tämbri poolest sarnane tereminiga, kuid heli tekitamine on hoopis teistsugune: ümber horisontaalse telje pöörlevatest eri suurusega klaaskaussidest koosneval pillil tuleb musitseerida märgade kätega, pillil aitavad orienteeruda klaveri mustade klahvidega analoogselt kausside servadele maalitud triibud. Bloch jutustas ka instrumendi ajaloost: kuuldavasti olid triibud algselt klaasile maalitud seatina ehk pliiga, mis põhjustas pilli pikaajalisel mängimisel tervisekahjustusi. Tänapäeval on klaasharmoonikal musitseerimine ohutu, raskusi valmistab vaid instrumendi unikaalsus ja sellest tulenev vajadus seda kontserdireisidel kaasas vedada.
Teine haruldasem instrument oli musette de cour ehk õukonnatorupill, mis puhumise asemel saab õhuvaru väikeselt küünarnukiga vajutatavalt lõõtsalt. Prantsuse virtuoos François Lazarevich vahetas musette’i mõneks palaks barokk- ja pikoloflöödi vastu, nobedate näppude ja vilunud hingamistehnika varal kõlasid tehniliselt keerukadki teosed justkui muuseas mängitud kergusega.
Teine jaanuari kontserdikalendris figureerinud hingamis(kontrolli)virtuoos oli fagotimängija Martin Kuuskmann. Põgusalt astus ta üles ka EK uusaastakontserdil, kuid märksa kaalukama etteaste moodustasid kaks sama kavaga kontserti 3. I Arvo Pärdi keskuses. Koos Kristjan Randaluga esitati Randalu töödeldud Franz Schuberti „Talvine teekond“. Interpreetidega tegi tõhusalt koostööd ka ilm, mis selleks ajaks oli kogunud üksjagu külma ja lund, ainuüksi jalutuskäik läbi metsa häälestas kohaletulnu sobivale lainele.
Kui Schuberti „Winterreise“ kuulub romantismiajastusse ja selle laulutekstid väljendavad hingelisi läbielamisi, siis Randalu instrumentaalne töötlus laiendab teose kõlamaailma mitte ainult džässi ja nüüdismuusika, vaid ka baroki suunas – vähemalt mulle meenutasid kohatised fagotile kirjutatud intensiivsed passaažid barokkaariate virtuoosseid fuugalikke keerutusi. Kristjan Randalu roll interpreedina jäi sellel kontserdil veidi varju, ta mõjus eelkõige suurt pilti haldava juhina. Kujutledes Randalut arhitektina, võis Kuuskmanni vaimusilmas näha ehitajana, kes valmiva kõrgehitise konstruktsioonidel akrobaatilise osavusega (uljalt ilma kiivrita) turnis ja arhitekti kavandi teostas.
Schuberti lauludest mõnevõrra hilisemate, kuid osalt siiski romantismiajastusse kuuluvate teostega kava „Lõvipruut“ kuulasin 9. I Kadrioru lossis. Hiljuti aasta interpreediks kuulutatud metsosoprani Karis Trassi ja pianist Rasmus Andreas Raidet oleks ilmselt soovinud kuulata palju rohkem inimesi, kui muuseumi tilluke saal mahutab. Trass rääkis ja laulis ühtviisi nakatava siirusega, kava temaatika oli noorele inimesele kohaselt seotud armastuse ja armukadedusega. Meeldiv oli kuulata tema hääle ühtlast selget kõla kõigis registrites – romantilise liialdusega võiks öelda, et see voolas kui eluvesi.
Karis Trass kuulus ka 24. I Nigulistes „Mustonenfesti“ kontserdi „Ülestõusmine ja ülistus“ esinduslikku lauljate kooslusse (Alvar Tiisler, Anto Õnnis, Aule Urb, Kädy Plaas, Triin Ella ja Pierre Lenoir). Prantsuse meessopran Lenoir hiilgas oma virtuoosse esitusega, teda võis kuulda ka paar päeva hiljem Tallinna raekojas. Lenoiril on palju tugevaid külgi, üks neist on laitmatu hingamistehnika, mis teeb barokkaariate ohtrad keerutused kergeks ja sujuvaks.
Jätkan lauljatega, kuid vahetan stiili. Kontserdisarjas „Esmaspäeva jazz“ esines 26. I Swissôtel Tallinna 30. korrusel trio Karmen Rõivassepp (laul), Ain Agan ja Andre Maaker (kitarrid). Rõivasseppa just 30. korrusel esinemas kuulda oli omamoodi sobiv, sest hääleliigilt sopranina heljub tema hele hääl kassikangana põimuvate muusikaliste tekstuuride kohal ning tema vokaalimprovisatsioonides on üksjagu akrobaatikat – ta käsitseb häält kui instrumenti, pelgamata suuri intervallihüppeid. Kontserdil võis kuulda nii Rõivassepa kui ka Agana kompositsioone, viimane oli palunud Maian Kärmasel peotäiele vanematele paladele värskelt uued sõnad kirjutada ja oli tunda, et need on algselt loodud instrumendikeskselt mõeldes. Kuna aga ka Rõivassepp on kogemustega helilooja ja arranžeerija, siis tuli ta sedasorti nurgeliste meloodiatega vaevata toime. Trio liikmete vahel valitses suurepärane lavaline keemia ja kõrvupaitav õhtu lendas mööda kui linnutiivul. Palume korrata!
Huvitav, et 11 aastat Taanis elanud Rõivassepa kontsert toimus Taani kuninga Tallinna visiidi eelõhtul. Taani kuningalt sai kõrge riikliku autasu Taanis elav saksofonist ja helilooja Maria Faust ning kontserdil esinesid teisedki Taaniga seotud muusikud. Taani kuninga visiidi kontserti saab järele kuulata Klassikaraadiost – oma kõrv on kuningas!
16. I džässiklubis Philly Joe’s esinenud kooslusest Merlin Kivi (laul), Johannes Laas (kitarr) ja Robert Rebane (basskitarr, akordion, klahvpillid) leidsin veel ühe uue hääle ja nime. Lauljatar Merlini kaunis hääl, musikaalsus ning loomulik ja selge eesti keele diktsioon tekitasid soovi teda edaspidigi laulmas kuulda (peamiselt tegutseb ta näitlejana Ugalas). Pillimeeste head taset teadsin juba oodata, meeldiva üllatuse pakkusid nende seatud laulude uusversioonid. Oletan, et uute seadete puhul oli mängus eelkõige Robert Rebase käsi, sest ta kuulub ka See Pole See Triosse, mis paar aastat tagasi andis uue kuue tervele plaaditäiele 1960ndate hittidele. Nüüd oli Merlin Kivi koostanud kava naisautorite tekstidega lauludest. Eredaima mulje jättis kunagine Silvi Vraidi esitatud Eurovisioni laul „Nagu merelaine“ – sellelt oli kogu pompoossuse koorem maha kooritud ja tulemusena paljastus loo siiras tuum. Ausalt öeldes olin selle laulu varasemat bravuuri võltsiks pidanud, nüüdne versioon kõlas naiseliku pihtimusena ehtsalt.
Mõni päev hiljem oli klubi Philly Joe’s laval rahvusvaheline projekt „The Legends of Otranto“. Itaallasest helilooja ja kontrabassimängija Ferdinando Romano kirjutas tsükli 2023. aasta „Accordionfesti“ tellimusel, 2025. aastal albumile jäädvustatud teost esitleti väikese Euroopa tuuriga tänavu jaanuaris. Lõuna-Itaalia Otranto linnaga seotud legendidest inspireeritud kompositsioon on rikkalik segu nüüdismuusikast, vabaimprovisatsioonist, džässist ja drum ’n’ bass’ist. Pealtnäha segadusttekitav stiilide nimekiri moodustas orgaanilise terviku, milles iga muusik oli leidnud niši oma tugevate külgede väljendamiseks. Eestist osales projektis pianist Kirke Karja, Soomest akordionist Veli Kujala, Itaaliast trummar Ermanno Baron ning helilooja ja kontrabassist Ferdinando Romano. Loodan, et see imeline muusikute kooslus leiab motivatsiooni koostööd ja põnevaid stiiliüleseid avastusretki jätkata.
Jaanuari eelviimasel õhtul tõi flötist Monika Mattiesen koostöös EMTA rahvusvahelist päritolu kompositsioonitudengitega esiettekandele nende teosed. Helilooja ja nüüdismuusika festivali „Afekt“ eestvedaja Mattiesen on noortele heliloojatele ideaalne partner, kes valdab arendatud mängutehnikaid ja kel on nüüdismuusika valdkonnas pikaajaline kogemus. EMTA kompositsioonitudengite kontsertidelt olen nii mõnigi kord saanud vaimustavaid elamusi. Pettuda ei tulnud seegi kord – noortel oli põnevaid ideid.
Üks põneva idee ja teostusega kontsert oli „Laulev hing“ 17. I, kus Tallinna Kammerorkester esines Gregor Mayrhoferi juhatusel. Küllap läti helilooja Pēteris Vasksi viiulikontserdi „Kauge valgus“ pealkirjast inspireerituna oli esitusse kaasatud valgusrežii, mis nägi ette, et viiulisolist Robert Traksmann alustab teost pimeduses, sisenedes Mustpeade maja valgesse saali publiku selja taha jäävast uksest ja liikudes soolopartiid esitades sammhaaval lava poole, sedamööda kuidas valgust tasapisi juurde immitseb. Kuulsin sama teost esimest korda mullu novembris TKO ja Württembergi Kammerorkestri ühiskontserdil Risto Joosti käe all teise (ja arvatavasti märksa kuulsama) viiulisolisti Michael Barenboimiga. Tõtt-öelda ei istunud mulle Barenboimi interpretatsioon: minu meelest jäi see liiga kuivaks ja steriilseks, otsekui üksnes intellektuaalse huviga või dissotsieerunult sooritatud etteasteks. Robert Traksmanni esituse puhul mul niisugust tõrget ei tekkinud. Tema esitus ei olnud ka teise äärmusse kalduvalt ülevoolavalt sentimentaalne, vaid püsis tasakaalus kusagil vahepeal, tajudes ja väljendades põhjamaise temperamendi vaoshoitud igatsust ja hingeliigutust.
Jaanuari viimasel õhtul leidsin end varbaid pidi valges rannaliivas Teras Beachi sisehallis, kus ERSO Olari Eltsi juhatusel kandis ette nüüdismuusikale pühendatud kava. Erilisse keskkonda oli valitud eriline muusika – või vastupidi. Laias laastus uuslihtsuse laineharjal kulgev terviklik programmiline kontsert viis kuulaja meeled rännakule looduse stiihiasse – metsa, mereranda ja lõpuks ookeanisügavusse –, asendades teoste vahel aplausi kõlaritest kostva lainete loksumise heliga. Ka heliteosed hõlmasid kontserdi teises pooles kasvavas proportsioonis elektroonikat, viies mõtted kujuteldavasse veealusesse maailma. ERSO ilmutas end Olari Eltsi lennuka visiooni ja juhatuse toel paindliku instrumendi ja tööriistana, kellega võib saavutada peaaegu et mida tahes – seda sorti elamus ei unune!
J.M.K.E. sõnum ei aegu ja on aktuaalsem kui kunagi varem.
Brigitta Pruual
Jaanuaris toimus ka mitu tagasivaatelist ja/või juubelihõngulist muusikasündmust. Muu hulgas kerkis pähe küsimus, mis siis on Eesti kõige olulisem punkbänd. 29. I Eesti muusikaauhindade tseremoonial anti sisuliselt elutöö preemia ehk auhind „Panus Eesti muusikasse“ ansamblile Vennaskond ja selle käilakujule Tõnu Trubetskyle, 24. I tähistas aga 40. aastapäeva J.M.K.E. – seda ei saa kuidagi pidada vähem oluliseks. Tunnistan ausalt, et ma pole kunagi ise punkar olnud ja mõned J.M.K.E. laulutekstid oma äärmises pessimismis on mulle varem olnud liig mis liig, aga nüüd arvan, et J.M.K.E. sõnum ei aegu ja on aktuaalsem kui kunagi varem. Miks? Sest Venemaa imperialistlik maailmavaade ja selle hävitav mõju kõigile ümbritsevaile on meil alatasa silme ees. Enam ei saa roosamannasse kinni jääda. Niisiis seadsin 24. I sammud Paavli kultuurivabrikusse ja kuulasin seal koos teiste karvaste ja sulelistega, kuidas Villu Tamme oma käheda häälega sama muutumatut ja hoiatavat sõnumit edastas. Nagu ühiskonnakriitiline ärksusele ja oma peaga mõtlemisele kutsuv majakas. Lugupidamisest teeneka ühiskonna sanitari vastu ostsin meeneks mitu T-särki, sealhulgas kirjaga „Õhtumaa viimased tunnid“. Loodame, et õhtumaa siiski ärkab enne kui hilja.