Südalinna teatri „Ta peab lahkuma“, autorid Lutz Hübner ja Sarah Nemitz, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Jekaterina Sedova, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov. Laval Darja Gavriltšenko, Anna Sergejeva, Tatjana Jegoruškina, Anna Markova, Igor Rogatšov ja Alexandr Domowoy. Esietendus 29. XI 2025 Südalinna teatri väikeses saalis.
Vähemalt väljastpoolt vaadates paistab, et 2025. aasta oli Vene teatrile ehk uue nimega Südalinna teatrile päris tormine. Tuul puhus Ukrainast, aga mitte ainult. Teatrikunsti puutumata on vana nime eemaldamine siiski südantsoojendav. Kas aga (selline) uus nimi teatri identiteedile midagi juurde annab või ära võtab, selgub ilmselt tulevikus. Tõenäoliselt saab aga kiiremini tuntavaks eelarvekärpest tingitud näitlejate suurkoondamine, mis võiks nüüd (ideaalses maailmas, kus me küll ei ela) olemasolevat teatri loomingulist kollektiivi meelitada-sundida ökonoomsuse ja enesekriitilisuse kaudu oma töös kõrgema standardini.
Nimevahetuse saginas kõlasid meedias teatri nõukogu esimehe Margus Allikmaa mõtted, et vaatamata keelele peab teater rakendama ja kasutama sihipärasemalt eestikeelseid (ja tõenäoliselt ka -meelseid) loomeinimesi ja nende loodut ehk teatri eesmärk on muutuda sillaks kultuurilises integratsioonis. Ehk siis integratsioon kultuuri kaudu? Sellise üsna möödapääsmatu suuna valikut ilmestavad hästi selles kardinaalselt muudetud nimega teatris eelmisel aastal esietendunud Elmo Nüganeni „Jumalad“ ja Merle Karusoo „Ma jätsin Ukraina 2022“ – eestlased räägivad Ukrainast vene keeles Eesti venekeelsele publikule. Retseptsiooni põhjal (ja tegelikult ilma selletagi) võib oletada, et Südalinna teatri püsipublik ei tundnud sellise tugeva integratsioonilaksu peale end kuigi mugavalt (kui lavastusi üldse vaatamas käidi).
Samasse n-ö integratsioonipaketti võiks kuuluda ka Aare Toikka lavastatud Lutz Hübneri ja Sarah Nemitzi näidend „Ta peab lahkuma“ (originaalis ja rohkem tuntud kui „Müller peab lahkuma“). Lavastuse pealkiri on üheaegselt hämar ja konkreetne, isegi konjunktuurne, sest loos põrkuvad õpetaja ja lapsevanemad. (Südalinna teatris töötasid eelmisel aastal eesti lavastajatest ka Haide Männamäe ja Toomas Tross, kelle sõnadeta lastelavastuse pealkiri „Klounid lendavad Marsile“ pakub integratsiooni kontekstis poliitiliselt küllaltki ebakorrektseid mõttemänge.) Lapsevanemad, kes on häiritud oma võsukeste (IV klass, vist lausa väikeklass, kus õpivad need, kes suures hakkama ei saa, kui olukord Eesti konteksti tõsta) kehvadest hinnetest, kogunevad klassi koosolekule, et sundida noort õpetajat klassist loobuma.
Õpetaja Müllerit kehastava Darja Gavriltšenko rolli iseloomustavad psühholoogilised pooltoonid ja loomulikkus.
Grigorijs Beškins
On selge, et kõik teatrilavastused ei saa ega pea ega tohigi sündida maailmaparandamise soovist või olla lõhkemiseni täis eksistentsiaalseid võnkeid. Aga teada on seegi, et teatrikunst oma spetsiifilisusega on oivaline vahend vaatajale kogemaks olukordi ise seal päriselt osalemata. Teater laseb kogeda kellegi teise kogemuse kaudu. Lastele mõeldud teatri puhul saab rääkida kogemuse turvalisusest (oled saalis, mitte keset sõjatandrit, mida laval on kujutatud), muu segmendi puhul aga peeglist, tihti kõverastki, mida ei saa puruks virutada ning kus peegelduv sunnib hoopis endasse või laval kujutatud olukorda süüvima.
Tahan selle targutusega öelda, et kui arvestada meie riigis lõputuna näivat ja valulikku eestikeelsele õppele üleminekut; kui arvestada seda, et eestlasest külalislavastaja lavastab muutunud nimega venekeelses teatris (justkui) haridusteemalist näidendit, siis teoreetiliselt oleks võinud ka Toikka lavastus olla siinset vene kogukonda pisutki väristav või rahustav või olukorda analüüsiv kunstiakt.
Kuigi teatrivaatleja asi ei ole nähtut ümber lavastada, vaid eelkõige reflekteerida, ei saa märkimata jätta, et torkab lausa silma, õhus olevate haridusküsimustega ei ole tõmmatud isegi nähtamatuid paralleele. Üks asi on konjunktuurne ja loosunglik „olukorrast riigis“-lavastus, teine aga Saksa koolisüsteemi ja ülinõudlikke lapsevanemaid pilkav lugu, kus vaataja siiski läbi vihjete tajub, et tegijad on kursis õues toimuvaga ja neil on mingisugune seisukoht või nad suunavad vaatajad mõtlema sellele, mis seal toimub. „Ta peab lahkuma“ oleks võinud kujuneda selleks teiseks variandiks.
Ent olgu integratsiooni ja ühiskonna peegeldamisega kuidas on, teatrile on publik elutähtis. Sestap on ka arusaadav, et intensiivne muutmistuhin ja reaalsuse manamine peletab pigem truu teatrikülastaja eemale. Teravate haridusprobleemide käsitlemine tekitaks lavastuse vastu tõenäoliselt laiema huvi, ent tõstaks ka pinget, ja reaalse elu paineid ei tulda teatrisse kogema. Võimalik, et lavastuse pealkirjas sakslaste arhetüüpse Mülleri asendamine isikulise asesõnaga teenib ka lojaalse publiku huve.
Niisiis on „Ta peab lahkuma“ turvaline ja mõõdukalt teravgi suhtekomöödia, mis ei ole asetatud kuskile salongi või magamistuppa, vaid üsna realistlikku klassiruumi (kunstnik Jekaterina Sedova). Sinna on kogunenud viis lapsevanemat (Anna Sergejeva, Tatjana Jegoruškina, Anna Markova, Igor Rogatšov ja Alexandr Domowoy), kes ootavad seal noort õpetajat Müllerit (Darja Gavriltšenko). Tegevuskoha tõttu võib tõesti jääda mulje, et näidendi teravik on pedagoogilistes nüanssides ja nende tõlgendamises. Siiski – ja küllap see oleneb lavastuse rõhuasetusest – hargnevad lahti eelkõige lastevanemate omavahelised suhted ning suhted lastega. Haridusteemadelt suhteteemadele vajumist soodustas tõenäoliselt ka asjaolu, et lavastuses jäädi truuks algmaterjalile ehk siis konflikti juureks on meile võõras Saksamaa haridussüsteem (elutähtsaid valikuid tehakse juba IV klassis, meil pigem IX klassis).
Olen ikka püüdnud aru saada või märgata, millist kasu lõikab teater või trupp, kui kutsub tööle külalislavastaja. Teoreetiliselt peaks vastastikku uute kogemuste võrra rikastutama. Trupp saab (kas või hetkeks) uue hingamise, mida eksponeeritakse valminud lavastuses. Toikka nõudlikkust ja võimekust näitejuhina võib märgata kõige eredamalt temale tuttavates ruumides ja tuttavate inimestega valminud lavastustes, reeglina VAT-teatris.
Kuna „Ta peab lahkuma“ tegevus toimub suletud ruumis ning lavastust mängitakse teatri väikeses saalis, siis on lavastuses olemuslikult tähtsad psühholoogiliste näitlejatööde pooltoonid ehk loomulikkus. 13. jaanuari etendusel märkasin seda kõige rohkem seoses Darja Gavriltšenko mänguga, skaala teises otsas möllas aga liigpaksude värvidega Alexandr Domowoy. Sestap mõtlengi, kes ja millist kasu sellest kohtumisest kõige enam sai. Arvan, et oma teatri näitlejaid tingimusteta armastav publik.
Venekeelse teatri olulisust Eesti vene kultuuriruumis ei saa ega tahagi alahinnata. Olukord on aga muutunud ning sellepärast kriibin veel kord tsitaadiga teatrikriitik Meelis Oidsalult, kes kirjutas eespool mainitud Karusoo lavastusega seoses: „Viimastel aastatel on Vene teatrist räägitud kui probleemist. Teatritükiga kaasnenud väikesest skandaalist hoolimata või just selle tõttu leian, et lavastusest „Ma jätsin Ukraina 2022“ aimdub Vene teater kui lahendus, kui laboratoorium ebameeldivate või kriipivate hoiakute turvaliseks esitlemiseks.“* Südalinna teatrit (või väikest osa sellest) kui laboratooriumi võiks järjest teadlikumalt ehitama hakata.
* Meelis Oidsalu, Vene teatri seekordne skandaal on parem kui eelmised. – ERRi kultuuriportaal 26. V 2025.