Toomas Raudam, Katrin Ruus, Võrdsed. Toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Külli Tammes. EKSA, 2026. 200 lk.
78aastaselt Toomas Raudamilt on peaaegu neli kümnendit ilmunud igal aastal raamat. Ta on nagu Gore Vidal, kes ei pidanud oma raamatute üle arvet: ta kirjutas sellepärast, et pidi kirjutama. 43aastase Katrin Ruusi debüütkogu ilmus 2024. aastal.
Raudami ja Ruusi uus ühisraamat „Võrdsed“ on nagu Balenciaga rõivastes Balzac ja ei ole ka. Raudam kirjutab Eric Claptonist, Ruus vastab Rolling Stonesiga. Üks kirjutab elegantsemalt, teine pingutab püksirihma, aga mõlema lugudes leidub palju valu. Kõige rohkem oleme elus siis, kui kannatame, näivad nad ütlevat. Miks näiteks süütab üks mees linna puumaju? Põhjus võib panna härduma. Prantsuse filmipaar Jean-Pierre Jeunet & Marc Caro on arvanud, et kui sõna „modellid“ ette ilmus „super“, said modellidest koletised. „Võrdsetes“ leidub „koletisi“, leidub naeru, aga ka pisaraid ja muid kehaeritisi. Meenutatakse emasid, vanaisasid, õpetajaid. Suvede lämbust ja talvede lumesadu. On see ilukirjandus? Aga tänapäeval arhiveeritakse ja taasesitataksegi oma elu pidevalt, ka kirjanduses.
Miks nad koos kirjutavad? „Nii jäigi Karli ja Kaarini kooselu põhjus ja püsi saladuseks. Armastus oli ja jäi à la’ks, mida keegi peale nende kahe jäljendada ei osanud, kuna ei teadnud, mida. Ei olnud selleks ei seks ega romantiline kooselu ihalus. Või laste sünd.“ Niisugune on katkend kogumikust. Milline on tegelikkus?
Kui paljud „Võrdsete“ juttudest on kirjutatud selle raamatu jaoks? „Raamatuvaras“ paistab olevat üks niisugune.
Toomas Raudam: Kui kõvaks kuivanud lehmakook vihma käes lagunema hakkab, tekivad koogi ümber keerisvood, pikkamööda, närvesöövalt aeglaselt kisub valing koogi küljest lahti väiksemaid ja suuremaid tükke. Kinnitan, et täpselt sama kehtib ka „Võrdseile“.
Katrin Ruus: „Ruby Tuesday“ on kirjutatud selle raamatu jaoks, kuigi ilmus ka juba Loomingus, sest raamatu väljaandmine venis veidi ja autorina tuli hinge rahutus, et kas saab juba midagi ilmutada ka kuskil. Nimilugu on samuti varem ilmunud. Aga muud lood on kirjutatud ikka enamasti selle raamatu jaoks. „Korpela“ sai viimasena lisatud. Alguses ma ei teadnud, kas see sobiks sinna. Siis otsustasin, et ju sobib. Mis ta mul niisama seisab.
Kust tuli idee teha ühine raamat?
Raudam: Katrin kirjutas loo „Võrdsed“, kus kirjeldab külaskäiku minu juurde. Ta näitas lugu mulle. Ja mina kirjutasin vastu loo „Veri“. Mõlemad lood ilmusid kõrvuti Loomingus. Sellised paarispeegeldused on raamatus veel „Vzaimno“ ja „Vinjett“ ning „Ruby Tuesday“ ja „Raamatuvaras“. Minu „Küünlamees“ on vastus ühele varasemale Katrini loole „Tegova naine“, kus küünlaid koolnute otsaette pannes kondab ringi ka märsimees-küünlamees Maduar. Meie lood on vastused küsimustele, enamasti on vastus enne küsimust.
Ühise raamatu mõte tekkis mul siis, kui Katrin oli oma „Prügimaja Dionysoses“ avaldanud minu „Tuhande munni kliiniku“, mis ärritas kõiki tuntud kirjanduseksperte. See kõlbaks minu raamatusse, arvas Katrin. – Pane siis. – Panengi, vastas Katrin. Ma veel tegin ettepaneku, et minu nime pole tarvis, vaevalt keegi kahtlustama hakkab, pärast tunnistame üles, saab pulli. Katrin sellega nõus polnud. Olen kindel, et Katrini loona oleks minu lugu raamatu taevasse tõstnud, kõik oleksid kiitnud naiskirjaniku annet mehesse sisse elada, isegi Alveri preemia oleks saanud.
Katrin, kui ropp võib niisuguses raamatus olla? Üks osaline pole selles siiski soovinud minna võrdsete tasandile. Maarja Kangro oleks vist läinud. Mõtlesin tema peale enne, kui jõudsin kohani, kus teda mainitakse. Nii mõnigi veel oleks läinud.
Ruus: Raamatus võib olla kui ropp tahes. Aga roppus niisama eesmärgi pärast – seda pole ju vaja.
Kas mehe ja naise olemus on kirjanduses määratud või on põhisisu valitav?
Ruus: Sugu on tähtis ja olemas, aga kirjanduses küll ei viitsi selle peale mõelda. Kirjutades just. Et kas ma kirjutan nüüd nagu naine. Lihtsalt kirjutan. Kirjutamine annabki võimaluse olla kes tahes, kirjutajal on samad võimalused mis näitleja eriala valinud inimesel, et rolle vahetada.
Raudam: Kirjandus on vabadus. Ülejäänu on bullshit.
Kui palju oli plaanis kirjutada sama pealkirjaga jutte? Toomasel on „Kiri“ ja Katrinil on „Kiri“.
Raudam: Minu „Kiri“ on vastus Katrini „Kirjale“. Mingit plaani pole kunagi olnud. Plaan on paanika. Meil seda pole olnud. Spontaansus, intuitsioon. Sealt me sünnime.
Kas te ikka olete võrdsed? Ühelt on selles raamatus mitu korda rohkem jutte kui teiselt.
Ruus: Raamatu pealkiri sai alguse hoopis teisest teemast. Mis on ka sessamas loos „Võrdsed“ olemas või aimatav. Vahepeal oli meil Toomasega selline mäng, et kui tema saatis mulle oma mõne uue loo lugeda, pidin vastu kirjutama. Et oleksime võrdsed.
Ühise raamatu mõte tärkas Toomas Raudamil siis, kui Katrin Ruus oli oma novellikogus „Prügimaja Dionysos“ avaldanud tema jutu „Tuhande munni kliinik“, mis ärritas kõiki tuntud kirjanduseksperte.
Katrin Ruus
Rääkige näiteks mõlemad Toomase „Valust“. Üks kirjutamisest, teine lugemisest.
Raudam: Kuigi endal oleks huvitav, ei ole ma võimeline „Valu“ enam tagasi kerima. Ega küllap ka vist mitte teisi lugusid. Algust siiski mäletan. Silme ette kerkis mälestuspilt vanaemast. Bussijaamas tuli tihti käia. Alati oli see rõõm, kord saabus külla tädipoeg, kord mõni teine sugulane. Kõige sagedamini oli see vanaema, keda vastu võtma läksin. Ta tuli Tallinnast teisi lapselapsi hoidmast. Kuna kodutee oli pikk ja kompse palju, siis ootasime bussijaama ees vaevu koos püsivat kohalikku bussi lahke bussijuhiga. Juht oli peretuttav. Ükskord juhtus nii, et vanaema ei jõudnud ennast bussi vinnata, bussijuht sööstis appi, aga vanaema keeldus abist. Buss kõikus, kui vanaema lõpuks sisse sai. Siis sain aru, et see pole tema kaalukas keha, mis teda takistab, vaid vanus. Meenus sõbra jutt, kuidas ta oli jätnud oma isa hauale pärja viimata. Müüs maha. Nii suur oli viinanälg. Aga mis siis, kui unustada bussi loode, nabanöör jms? Nii see lugu hargnes ja hüples ning, ennäe imet, ka lõppu, koju jõudis. Kirjutades ei tea ma kunagi, kus lugu lõpeb. Vanaema nime jätsin juttu alles – Magda. Mulle meeldib suhelda nendega, keda enam ei ole. Magama minnes ütlen kõva häälega „ema ja isa“. See pole appikarje, vaid harjumus. Üte, ütlus. Vahest isegi ette-ütlus.
Ruus: „Valu“ võti on James Joyce’i tsitaat jutu alguses. Kui peaks võtit otsima. „Kõikide nabanöörid kanduvad ajas tagasi: kõige liha lõimunud köis.“ Kõik maailma inimesed on seotud, nabanöör on üks. Lõputu lõngakera. Kuskile need nabanöörid ju jäävad, keeravad krussi ja pärast keegi ei tea, kelle oma mis jupp oli. Vello seal loos viib jupi ühele naisele tagasi. Aga sealt hargneb edasi juba mitu lugu, mitu nööri. Toomas mängib sõnadega. Teeb neid samamoodi pooleks nagu nabanööri. Nagu Katku Villugi selles jutus. Katki. Katk.
Ja siis samamoodi Katrini jutust „Ma armastasin Korpelat“.
Ruus: Huvitav tõesti, mida Toomas sellest loost arvab. Kusjuures Toomase lugude puhul on mind alati köitnud see, et ma ei saa aru. Mul on igav, kui ma kohe aru saan. Toomase lugudega on nii, et pean mitu korda lugema, siis mõtlema. Muukima lahti, mida ta siin öelda tahab, kui tahab. Või mida ta tahab, et ma lugedes tunneksin, mõtleksin. „Korpelat“ kirjutades polnud mul muud kui vaid see üks impulss: kuidas armastus laval – mäng – muutub äkitselt armastuseks tõelises elus, õigemini illusiooniks, et armastataksegi sedasama inimest, kellele laval on öeldud: ma armastan sind. Võib muidugi ka nii minna, aga laval öeldu seda kummalisel moel mõjutab, loob järsult veidra ettekujutatud armastuse. Ah, see on veidi segane, seda peab tunnetama.
Raudam: „Korpela“ on väga ilus armastuslugu. Katrin ei oskagi millestki muust kirjutada. Ka enda kohta tahaksin sama arvata. Selle loo saatis Katrin mulle viimasena, ütles, et peaks sobima. Korpela on keha. Midagi muud ei saa olla. Kui juba ladinas on, siis ka eesti keeles. Katrini keha ma tunnen. Niipea kui keegi abi vajab, on see pöördes, hüppab toolilt üles, jookseb appi, avab uksi. Aga kui ta kuskile sisse läheb, siis võib karta, et kauemaks. Siis hakkab hirm. Huumor on haamer.
Kes on Arno jutus „Dünamiit, mis ei lõhkenud“?
Raudam: Nagu kõigil mu lugudel, nii on ka Dünamiidi-Arnol oma prototüüp. Mu kahel koolikaaslasel oli kombeks teineteise rinnanibusid venitada. Täitsa ilusad olid. Nägin eemalt. Hoo pealt. Jalgratta sadulast, süütuna. Transseksuaalsusega pole siin mingit pistmist, küll aga ihulisusega, mis läbib „Võrdseid“ punase joonena.
Kui pisut Toomase teemavalikut üldistada, siis jäävad silma lapsepõlvemeenutused, 1950. aastate Eesti ja asjad, mida vana mees kodus ringi vaadates näeb. Laud. Tahaksin pisut murelikult küsida, miks te ei kirjuta ilukirjandust, ei kirjuta modernses maailmas toimuvast. Kas pole naabrimeest, kes vahel külas käib?
Raudam: Modernse maailma ja ilukirjanduse vahel võrdusmärgi tõmbamine on absurdne. Isegi külas käiakse, Katrin just käis. Tõi pirukaid, liha ja kapsa. Ja enne käisid Triin ja Tiia. Nemad tõid raamatuid. Kolmest lapselapsest rääkimata. Uks läheb iseendast lahti. Ega ma tegelikult seltsi nii väga ei vaja, üksindust ei põe. Minu parimad sõbrad on raamatud. Usun kõike, mida seal öeldakse. Kirjandus on parim elu, mida olen elanud.
György Lukács on kirjutanud ajalooliste sündmuste kujutamisest ilukirjanduses. Enne Walter Scotti seda polnud. Mida arvate? Ehk on nüüd liiga palju?
Raudam: Kirjanduses ei saa kunagi midagi olla liiga vähe või liiga palju. „Kirjandus, nagu ka Armastus, on absoluutne Jaatus, ta sisaldab kõike, ka omaenda eitust või kriitikat. Seetõttu on teda võimatu defineerida, küll aga saab mitmel moel kirjeldada. Kirjandus petab kõiki, kes püüavad teda nimetada teisiti kui tema enda nimega. Kirjandus (nagu ka Elu) ON.“1
Sally Rooney, Alice Walker ja veel mõned ei luba oma raamatuid Iisraelis välja anda. Graham Greene ja Arthur Miller ei lubanud LAVis. Päästab see maailma? Kas lugejad kannatavad?
Ruus: Raamatud võiksid olla ikka kõigile igas maailma kohas kättesaadavad. Raamatute puudumine tekitab rumalust juurde. Täpsem olles, raamatute lugemine teeb targemaks, empaatiavõimelisemaks. Parandab inimestevahelisi suhteid juba kas või seepärast, et siis on, millest rääkida.
Raudam: Ei päästa. Päästab andeksand. Heas raamatus on see möödapääsmatu.
„Võrdsetes“ on jutte, mille puhul tahan küsida: millal on jutt liiga lühike?
Raudam: Pikemate asjade jaoks ei jätku enam jõudu. Pean silmas romaane. Lühiduse kohta on (lühike) lugu rääkida. Alberto Giacometti hakkas elu lõpul valmistama väikseid, mõnekümne sentimeetri pikkusi kujukesi. Neid oli palju. Mõnikord palus skulptor sõbra appi kujusid ühest toast teise kolima. Näitustele ta neid ei pakkunud. Kuna kujud olid väiksed, siis kahmas sõber mitu tükki korraga sülle. Pärast aga kurtis: kuule, mul on kandes tunne, et nad kipuvad mind kallistama. – Las kallistavad. – Seda minagi … Aga mis sa nendega pihta hakkad, kui ära sured? – Lasen maha matta. Need on sillad, kustkaudu koolnud saavad tagasi tulla.
Liigutav lugu, kas pole. Seda ma loota ei saa, et keegi mu lugusid kallistama hakkaks – või isegi suudlema, miks ka mitte? –, kuid sillaks usun end olnud olevat. Või kui mitte sillaks, siis purdeks ikka.
Ruus: Mu lood sündisid kõik niisugustena, nagu need on. Midagi ei kärpinud kuskil, mõni lause sai sinna-tänna lisatud Toomase soovitusel. Muidu olid pikkused mõeldudki nii, nagu need on. Nii, nagu kirjutades tuli.
Olete ka stsenaristid. Mil määral kirjutate jutte stsenaariumile mõeldes?
Ruus: Jutte kirjutades üldse ei mõtle. Stsenaariumid on mulle üldse teine maailm. Filmimaailm. Palju tööd, pingeid, hulluks mõtlemist. Jutud on just mõnusad, vabastavad, teed mis tahad. Ei pea mõtlema, kas kellelegi meeldib. Küll aga olen mõelnud, et võiks mõned varem kirjutatud stsenaariumid, millest pole filme sündinud, kirjutada lugudeks. Pole veel seda ette võtnud.
Raudam: Üldse mitte. Stsenaarium on omaette žanr, kus nn ilukõne on mõttetu. Kirjanduse põhialus metafoor seal ei maksa.
Kirjanikest vist ei saa häid filme? Võtame näiteks „Tolkieni“2, nimiosas Nicholas Hoult. Tavaliselt on kirjanikul filmis üks abiline. Shirley Jacksonist tehtud „Shirley“3 Elisabeth Mossiga on pigem fiktsioon. Võib-olla saabki fiktiivsest kirjanikust parema filmi?
Raudam: Jah, sellega olen nõus. Ka minu filmikogemus ütleb sama. Nimetatud filme pole küll näinud. Tegelikule elule on parem midagi lisada, ära võtta, kihvtitada, sahvtitada. Hea näide on Richard Linklateri „Uus laine“4: täpne koopia kunagi olnust, tehniliselt hiilgav, kuid sisutühi pseudoportree Jean-Luc Godardist ja tema ajast.
Ruus: Stephen Daldry „Tunnid“5 on ju hea film. Woolfist. Saab ikka küll kirjanikest häid filme. Kunagi meeldis väga ka Richard Eyre’i „Iris“6, film Iris Murdochist, peaosas Judi Dench. Aga fiktiivsest kirjanikust on parim Coenite „Barton Fink“7. No ja hiljuti nähtud Simón Mesa Soto „Poeet“8, film luuletajast. Väga nauditav, naljakas ka.
1 Toomas Raudam, Räägib Raudam. – Sirp 3. III 2006.
2 „Tolkien“, Dome Karukoski, 2019.
3 „Shirley“, Josephine Decker, 2020.
4 „Nouvelle Vague“, Richard Linklater, 2025.
5 „The Hours“, Stephen Daldry, 2002.
6 „Iris“, Richard Eyre, 2001.
7 „Barton Fink“, Joel Coen, Ethan Coen, 1991.
8 „Un Poeta“, Simón Mesa Soto, 2025.