Tallinna Linnateatri „Puhkus“, autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Mikk Jürjens, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Fredi Karu, lauluõpetaja Marius Peterson. Laval Märt Avandi, Laurits Muru, Indrek Ojari, Hele Palumaa, Andres Raag, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast ja Kristjan Üksküla. Esietendus 24. I Taevasaalis.
Praegu on veel vara muljetada Tallinna Linnateatri uuslavastusest uueks saanud maja mainimata. Oli rõõm näha, et paljud olid teatrisse tulnud korraliku ajavaruga ning uitasid enne etendust ringi suure uudishimuga, piiludes nurgatagustesse ja katsudes tunnustavalt sisustust. Õieti on Taevasaal tundmatuseni muutunud: seda ümbritsevad ruumid ja publikukogemus on justkui päris uued. Maitsekalt ja luksuslikult renoveeritud maja on tasakaalukalt väärikas ja värske, kuid õnneks ka pehmelt kutsuv. Uudsusele vastukaaluks tuletas Mikk Jürjensi „Puhkus“ meelde vana head Tallinna Linnateatrit, täis intiimset sisekaemust, hõrku mitmetasandilist huumorit ja muljetavaldavat muusikat.
Kõige meeldejäävam ongi „Puhkuse“ puhul muusika: kaheksa kadestamisväärselt musikaalset näitlejat esitavad etenduse liigendamiseks puhtakujulist Sardiinia rahvamuusikat cantu a tenore, mis muudab Kristjan Suitsu lavale ehitatud ranna kummaliselt kumisevaks, ebareaalseks ja nõiduslikuks. Näitlejad on Marius Petersoni abiga õppinud iidsed Sardiinia laulud, hääletehnika ja keele nii selgeks, et see on õieti uskumatu. Iga laulu ajal trupp tardub ja keskendub täielikult üksteisele, samal ajal kui publik tõmmatakse kaasa kuhugi kaugele, nii ajas kui ka ruumis. Selline äraminek, katkestus argisest ja vaimne puhkus on sisuliselt seesama, millest Jürjensi näidend ka räägib, kuigi tõenäoliselt õnnestub see publikul paremini kui tegelastel.
Jürjensi näidend on mõnus tragikomöödia, kus visatakse heatahtlikult nalja eestlaste kohmaka small talk’i ja puhkusereiside tõsise jaburuse üle. Esimene vaatus naerutab publikut katkise keeleoskuse ja toreda situatsioonikoomikaga, aga teises pooles imbub vaikselt valguse kätte ka tõsisemaid teemasid, millega tegelased maadlevad. Hirm, ülekoormus, lein, isolatsioon, ebakindlus jne – peotäis üldinimlikke teemasid, millest suurema osaga on kõik kokku puutunud. Nendega on kimpus kaheksa väga erinäolist tegelast, kõigil kõlavad nimed: Iko, Ove, Ülo, Leo, Ilo, Elo, Gio ja Pio.
Märt Avandi ja Kaspar Velberg on mõlemad täpse ja tabava koomikatajuga ega pea midagi liiga palju või üle mängima, kuna publik on kummalgi küljel ja õige lähedal, vaid võivad omale rahulikult aega võtta ja mõjuda pilgu, sõrmeotste ja kuklaga.
Siim Vahur
Vestluses Triin Sinissaarega kirjeldab Jürjens oma kirjutatus nalja ja tõsiduse vahekorda ning olulisemat teemat: „Eks see nali ongi seal justkui ära peidetud, või siis tagurpidi, traagika on ära peidetud, sest olen vaadanud, et mõnikord väga suur traagika ongi nii üle võlli, et on naljakas, ja ka vastupidi. Mulle on selles näitemängus väga tähtsal kohal emaduse teema. Nagu üks tegelane ka väljendab, peitub emaduses eriliselt üks puhkusega kaasas käiv paradoks, meie vajadus puhata ja samas praeguse ajastuga kaasnev tohutu süütunne selle ees.“1
Emaduse teema esiletõstmine on esmapilgul üllatav, ent lähemalt uurides näeb, et näidendis on juttu kolmest erisugusest emast ja ühest, kes emaks ei saa. Miks see emateema just rannapuhkuse ajal esile tõuseb, ei saa esimese hooga aru, aga omal moel sõlmib see muidu väga erilaadsed tegelased omavahel kokku küll. Seejuures on Heili Sibrits tabavalt sõnastanud, et kõigile tegelastele pole see kasuks tulnud: „Kui meeste elu kohta võis aimata enamat kui ainult seda, kas neil lapsi on või mitte, siis naised olid valgustatud ainult selle aspekti kaudu. Loomulikult määrab ja mõjutab naise elu laps (või lapse mittesaamine), ent siin piirab see dramaturgiline valik Evelin Võigemasti ja Hele Palumaa mänguruumi. Millest on kahju, sest nad olid selles rannaks maskeerunud liivakastis (suurepärane kujund) nagu vaba voolamiseta vesi – nad haarasid igast praost kinni, et kuhugi jõuda ja takistusest läbi murda.“2
Oma olemuselt pole „Puhkus“ teab mis keeruline tekst: seal on hulganisti väikesi üllatusi, kuid midagi pööraselt põrutavat ei juhtu. Lavastuse teeb nauditavaks näitlejate mäng. Enamus trupist on eesti publikule hästi tuntud ja armastatud, aga ka noorimad suudavad teistega sammu pidada. Eriti sümpaatne duo on Kristjan Üksküla ja Laurits Muru sardiinlased, esimene jutukas ja emotsionaalne, teine tumm ja ekspressiivne. Kui Üksküla on üllatavalt veenev sardiinlane nii jutu, hääle kui ka füüsise poolest, siis Muru südamlik Pio jääb etenduse muljetesse peaaegu keskse kujuna, naeratava ja müstilisena.
Kaspar Velberg ja Märt Avandi pole küll sisuliselt duo, kuid avavad etenduse koos pika stseeniga ning sobivad seal kokku nagu valatult. Mõlemad on täpse ja tabava koomikatajuga ega pea midagi liiga palju või üle mängima, kuna publik on kummalgi küljel ja õige lähedal, vaid võivad omale rahulikult aega võtta ja mõjuda pilgu, sõrmeotste ja kuklaga. Mõlema versioon puhkavast eesti mehest on kurbnaljakas ja tuttav. Teiste rohkem või vähem katkiste tegelaste seast paistab eraldi silma Indrek Ojari elurõõmus Ülo, kes püüab olla pingelistel hetkedel lepitaja ja tasandaja. Eriti muhe on tema evolutsiooniteemaline monoloog teise vaatuse alguses: oma õhulisuses ja jaburuses tuletab see meelde kõiki neid ülekuumenenud aju seoseta vestlusi rannas või lõkke ääres.
Eraldi tuleb muidugi ära märkida Kristjan Suits, kes on taas loonud maitseka, mõjuva ja viimse millimeetrini täpse lavakujunduse, mis annab üheaegselt hetkega emotsiooni ja näitlejaile paindliku mänguplatsi. Krõbeda pakase käest teatriukse kaudu sinise taeva ja kuuma liiva juurde jõudmine on nii veenev, et ajab puht kontrastist naerma.
Ainus, mis muidu üsna helge tüki juures häirima jääb, on selle pikkus. Mitte pelgalt minutite arvus pole asi, vaid selles, et teine pool kipub venima. Arusaadav, et mõned lahti harutatud liinid tuleb uuesti kokku sõlmida ja mõne tegelase arengukaar lõpuni joonistada, ent mida lõpupoole lugu jõuab, seda rohkem tahaks kompaktsust ja selgust, vähem pikki mõttepause ja äraseletatud pilke. See vaikus, mis esimese vaatuse alguses oma kohmakuse ja küsimärkidega naerma ajas, lõpus enam ei toimi. Ja paraku pole tegelaste üleelamised loo jooksul olnud ka nii põrutavad, et publik vajaks seedimiseks aega. Peamiselt on tegemist tavaliste, hea eluga harjunud eestlastega, kes on end puntrasse mõelnud ja läinud puhkusele, et mõni aeg hiljem naasta koju teadmisega: nukker eestlane on ka Itaalias nukker.
1 „Puhkuse“ kavaraamat.
2 Heili Sibrits, Heade inimeste liivakastimäng Tallinna Linnateatris. – Postimees 31. I 2026.