Küll aeg lendab. Usume raamatukaant ja võtame teadmiseks, et tegu on William Wistingu sarja 18nda romaaniga. Respekt. Selline pealkiri nagu «Viimane juhtum» tekitab muidugi sügavaid kahtlusi. Jah, alati on võimalik, et autor tõesti tüdineb mõnest oma kangelasest lõplikult ära. Aga isegi Sherlock Holmes äratati lugejate tungival nõudmisel suisa surnuist üles, asi see mõni tore taat siis väljateenitud puhkepalgalt tagasi kutsuda ole. Eks me näe, nagu juba Vonnegut ütles. Wisting ja Horst on endiselt tasemel, lugu on inimlik ja arusaadav ega kisu kunstlikku ülitumetsemisesse. Wistingu tütar kusjuures tegutseb iseseisvas liinis juba nii aktiivselt, et ma ei imestaks, kui tast hiljukesi vastne peategelanna vormub. Hea lugemine.
Nagu ka uue sarja hakatamine Enger/Gustawssoni tandemi poolt. Enger on Horstiga varem mitu koostööd teinud, nüüd siis värske lahingpaar Norrast. Ootame-vaatame, kas, kuidas ja kuhu nad lendavad. Elukaare algus on paljutõotav, Norra paistab paiskavat ilmavallale jätkuvalt kõrge mullaprooviga põnekirjandust. Natuke üllatusi, natuke turvalist kvaliteeti, lugeja ei pea pettuma. «Poeg» on muidugi väga ülekasutet pealkiri kogu kirjanduses, mu meelest isegi norrakate endi krimiklassikul Jo Nesbol oli üks sellenimeline teos. Märksa intrigeerivam oleks kohata kriminulli nimega «Ugmurg» või «Saiapäts» või «Suur reheahi». Viimane, kardan, viitaks hoiatavalt eriti maavillastele sari- või massimõrvadele…