Maksõm läks massiivse metallist seadme juurde, vaatas sellesse ja teatas mulle: «1308 kraadi.» See on Ukraina ühe suurima tööstusettevõtte, Zaporižžstali terasetehase kõrgahjutsehhis. «Kui rakett siia tsehhi lendab, siis on siin üks suur vennashaud,» ütles ta lõõpival toonil.
5,5 ruutkilomeetril ehk rohkem kui Rapla või Kärdla linna suurusel alal lösutav Zaporižžja linna suurim tehas – ainuüksi raudteerööpaid on seal 260 kilomeetri jagu – asub rindejoonest 30–35 kilomeetri kaugusel.
«Meie töötame siin, poisid rindel. Me oleme kõik üks meeskond,» ütles Maksõm juba tõsiselt. Mitmed tema töökaaslased läksid vabatahtlikult rindele neli aastat tagasi, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas. Osa neist ei tule enam koju tagasi. «Minu rinne on siin,» lausus Maksõm, kelle ametit võib ehk eesti keelde tõlkida kui «ahjumees». Ahju ümber ta seal igatahes tegutses.