Seda kontserdisarja poleks võib-olla sündinud, kui Kristjan Randalu poleks sattunud 2009. aastal kohvikus istudes juhuslikult kuulama Vaiko Epliku äsjailmunud neljandat albumit. Sellele järgnes telefonikõne Vaikole, esmakordne kohtumine, esimesed ühised albumid (“Kooskõla” 2010, “Lahkhelid” 2017) ning nüüdseks seitseteist aastat kestnud muusikaline sõprus.
Praegust koostööd ühes New Wind Jazz Orchestraga võiks pidada kõige varasema loogiliseks jätkuks − kolmandaks vaatuseks, mastaapsemaks kui ei kunagi varem. Kristjan Randalu jaoks pole bigbänd võõras. Lisaks osalemisele pianistina mitmetes koosseisudes Euroopas ja USAs on tal ilmunud autoriplaat koos New Wind Jazz Orchestraga (“Sisu” 2022).
Vaiko Epliku sõnul on Kristjani lähenemine bigbändile mitte trafaretselt svingipõhine, vaid pigem sümfooniline. “Ainus tunne, mida pärast esimesi proove tunnen, on vaimustus! Ma tõesti olen proovide jooksul korduvalt tundnud külmavärinaid ja imestanud, mida kõike on võimalik selle koosseisuga teha. See on minu jaoks täielik kingitus, kohata oma muusikat täiesti teises värvingus ja kõlas.”
Kristjan Randalu lisab, et bigbändi lisamine on talle lõpuks ometi andnud võimaluse pöörduda Vaiko nende lugude poole, mida varem lihtsalt polnud võimalik kahekesi esitada. “Ma tajusin, et mõned laulud on nii gruuvi- või rütmipõhised, et kui see element ära võtta, siis kuidagi jääb see hõredaks kahekesi esitades. Arvestades, et nüüd on meil olemas rütmigrupp ja lugematult uusi kõlavärve, andis see kõik uue tõuke.”
Kontserdil kõlavad näiteks “Kuningal on külm”, “Ma olin teismeline libahunt” ja “Soorebased”.