Facebooki tehtud postituses kirjutab Ehin, kuidas ta kuu aega tagasi oli Pärnus bussi pealt maha astudes õnnetult oma hüppeliigest vigastanud. «Üks samm, siis EMO, siis viis päeva karkudega komberdamist ja edasi 25 päeva lonkamist ja toas püsimist. Nüüd olen käinud esimesed tiirud linna peal. Valus on, aga liikuda on siiski mõnus!»
Ehin märkis, et veetis vahepealse aja kodus ja vaatas tundide kaupa välja kõikidest kodu akendest. Samuti on ta joonistanud, kirjutanud, mõelnud ja kahelnud.
Ta meenutas postituses ka eelmise aasta lõpus raamatupoe ees aset leidnud olukorda, kui temaga tuli keset raamatumüüki rääkima vana mustlasnaine, kes jagas õpetussõnu, kuidas hästi kirjutada.
Sel ajal, kui Kristiina õpetust vaagis, sündis tal hoopiski üks armastuslugu. «Õigemini laul ja see on tehtud koos Silveriga. Kui oled poolvigane ja istud kodus, jõuab täie selgusega kohale, kui kallid on lähedased inimesed. Ootad neid koju. Tänad jumalat, et mees on sinu kõrval, avastad sahtleid sorteerides mõne tema noodi või laulusalmi. Õpid teda nagu uuesti tundma. Oled tänulik lihtsate hubaste hetkede eest – lumesätenduse, kitarrihelide, täiskuuvalguse, praksuva ahju, korstnasuitsu, hommikuse päikse, ahjukartulite ja sooja sõna eest,» märkis Ehin.