Otsus jääteid enam mitte planeerida sündis 2021. aastal poliitilise kokkuleppena. Tagantjärele selgub, et see ei tuginenud põhjalikule arutelule saartega. See on tähtis detail, sest jääteed ei ole pelgalt transpordilahendused. Need on olnud osa saarte igatalvisest reaalsusest ja ajaloolisest kogemusest.
Transpordiameti vaade on selge nagu vesi. Jäätee on riskantne, ajamahukas ja kallis. Ilm võib kogu töö mõne päevaga mõttetuks teha. Aga see vaade mõõdab ainult seda, mida on lihtne mõõta. Praktika näitab, et huvi jääteede vastu ei ole kadunud. Isetekkelised trassid Saaremaalt Hiiumaale, Vormsil ja Noarootsis, kohalike omavalitsuste valmisolek jääteid kaasrahastada ning inimeste soov liikuda ka siis, kui ametlik lahendus puudub, viitavad vajadusele.
Väide, et jääteed kasutatakse peamiselt uudishimust, ei ole vastuargument. Uudishimu tähendab liikumist, külalisi ja tähelepanu. See tähendab majutust, söömist ja kohalike teenuste tarbimist. Jäätee on turundus, mille eest muidu makstakse sadu tuhandeid eurosid. Jäätee teeb selle töö ära ise. Tähtis on ka proportsioon. Ühe jäätrassi maksumus on võrreldav mõne riikliku kampaaniaga, mille mõju jääb sageli ähmaseks. Jäätee mõju on nähtav ja tajutav. Inimesed mäletavad seda, räägivad sellest ja tulevad tagasi. Sest jäätee on fun!
Muidugi ei saa ega pea neid igal talvel avama. Ilm seab piirid. Aga põhimõtteline loobumine “poliitilise otsusega” on liiga mugav lahendus, mis vabastab vastutusest mõelda laiemalt. Et kui midagi ei mahu arvutusse, siis seda ei ole olemas. Aga on ju.