Viimased nädalad on toonud Eesti kütuseturule väikestviisi tormi, mille sarnast ei ole nähtud väga pikka aega. Ühe välismaise turuosalise järsu hinnalangetuse järel ei muutu mootorikütuste hinnad enam päevade ja nädalatega, vaid tundidega. Raivo Vare kirjutab, mis on selle olukorra põhjus ning mis on sellise turumoonutuse võimalik pikem eesmärk.
Ennustamine on tänamatu tegevus, kuid mõistmaks, kuhu meie mootorikütuste hinnatasemed tulevikus liikuda võiksid, vääriks esmalt veelkord lahti seletamist, milliste komponentide koosmõjus kütuse hind hinnapostil üldse kujuneb.
Esmalt peame arvesse võtma, et kütuse lõpphinda jõuavad ühel või teisel moel kõik selle tootmise ning lõppkliendini toimetamisega kaasnevad kulud, sealhulgas kütuse tootmine ise, selle logistika, mis on juba üksinda äärmiselt konkurentsitihe valdkond, jaotus ning hoiustamine. Lisaks sellele veel ka kõikvõimalikud riiklikud koormised nii maksudena kui ka muude koormistena. Arenenud riikides moodustavad need julgelt üle poole lõpptarbija makstavast kütuseliitri hinnast. Maksutulu kütusemüügist on riikide jaoks üks kõige kindlamaid ja stabiilsemaid tuluallikaid.
Kütuseäri on mahuäri ning selles on võitjateks need, kes suudavad oma tarneahelat juhtida ja turu arenguid prognoosida kõige efektiivsemalt ning optimeeritumalt. Samuti on praegu kütusemüüjate oluliseks lisatulu allikaks kõikvõimalikud muud kliendile pakutavad täiendavad tooted ja teenused.
Samuti peame arvestama, et üsna varsti, plaanide kohaselt 2027. aastast, on Euroopa Liit kasutusele võtmas uut heitkogustega kauplemise süsteemi ETS2 (Emissions Trading System 2), mis puudutab ennekõike küll transporti, kuid mille mõjud jõuavad läbi selle ka enamike toodete ja teenuste hinda.
Sellega seoses on kütusemüüjad edaspidi sunnitud ostma CO2-kvoote, mis praktikas tähendab seda, et ka süsinikukulu komponent kütusehinnas hakkab kasvama. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et kütusehinnad tõusevad uue süsteemi tööle rakendumisel.
Baltikumis naftat teadupärast ei leidu ning kogu mootorikütuste tootmiseks vajalik toore tuleb regiooni sisse tuua. Pärast Venemaa kütuse sisseveo kadumist asuvad lähimad imporditud toornaftast mootorikütuste tootmiseks vajalikud rafineerimistehased meie regioonis Soomes ning Leedus. Kui jätta välja meritsi kaugemalt pärit aeg-ajalt sisseveetud kütus, pärineb praktiliselt kogu meie turu kütus neist kahest allikast, millest omakorda ühte kontrollib üks, ka regionaalsel kütuseturul olulist turujõudu omav ettevõte.
“Väikesel turul, nagu seda Eesti vaieldamatult on, toob see ühel hetkel kaasa “hinnasõja”, mille tunnistajaks me viimase kuu jooksul oleme olnud.”
Liialdamata võib öelda, et selline vertikaalne, pea tervet tarneahelat hõlmav integratsioon tagab sellele ettevõtjale oluliselt suurema paindlikkuse (ja seeläbi võimaluse lõpphinda kujundada) kui kohalikul kapitalil põhineval ettevõttel seda kunagi olla saaks. Väikesel turul, nagu seda Eesti vaieldamatult on, toob see ühel hetkel kaasa “hinnasõja”, mille tunnistajaks me viimase kuu jooksul oleme olnud.
Mida tähendab selline reaalselt kahel või kolmel allikal põhinev tarneahel meie energiajulgeoleku jaoks? Suurkorporatsioonidel on olenemata sektorist kriisiolukordades komme tõmbuda kokku oma koduturu ümber. Kui väliskapitali omanduses olevad ettevõtted kriisiolukorras oma tegevuse kokku tõmbavad või siinselt turult tervikuna lahkuvad, siis jääb nende jäetud tühimik kohalike ettevõtete täita.
Kohalik ettevõte ei saa kriisiolukorras lihtsalt lahkuda, sest siin on tema koduturg ja siin on lisaks omanike enda äri, nende töötajad ja omakorda nende kõigi perekonnad, nende elu. Seega on nad siinse turuga oluliselt suuremal määral seotud ja nende jaoks ei ole lahkumine reaalne alternatiiv.
Öeldakse, et eestlane eelistab eestimaist, kuid kas see tõekspidamine kehtib ka siis, kui mõned turuosalised on otsustanud alustada hinnasõda, mille tulemusel müüakse praegu Eesti turul kütust alla omahinna? Eelis on nendel turuosalistel, kellel on selle kurnamistaktika jätkamiseks kõige rohkem vahendeid.
Selge on see, et muutunud ja jätkuvalt muutuvas turuolukorras teeb klient aina rohkem ja rohkem ostuotsuseid emotsionaalsetel kaalutlustel. Ja see on argument, mis justkui toetab rohkem kohalikul kapitalil põhinevaid ettevõtteid. Olemasoleva kliendisuhte hoidmine on teadupärast kordades odavam kui uue kliendi hankimine ja kohalik klient peaks eelistama suhteliselt suure tõenäosusega kodumaist müüjat ka siis, kui selle postihind on pisut kallim.
Tuleb nentida, et kapitalil siiski on rahvus ning tekkinud olukorras on võimalik võtta küll kiireid võite, kuid pikas perspektiivis võidavad need, kes mängivad siinsel turul pikka mängu. Võidavad need, kellele on oluline, et ka aasta, viie ja kümne pärast on Eesti kohaks, kus on hea elada, kus teed on korras, lastel on turvaline kasvada ning elu edeneb. See aga põhineb siiski ennekõike eeldusel, et Eesti tarbija teeb ka kütuse ostmisel väärtuspõhise valiku, mitte ei jookse lühiajalise kokkuhoiu järele.