Matilda jõudis kassituppa sügaval talvel Peipsi äärest. On üsna kindel, et tal pole kunagi päris kodu olnud. Alguses kartis ta inimesi nagu tuld – kõike jälgis ta turvalisest kõrgemast pesast ning eelistas suhelda ainult teiste kassidega. Huvitaval kombel valis ta omale seltsilisteks just pelglikumad kiisud, kellele pakkus tasakesi tuge. See on jäänud nii tänaseni – nüüd valivad hoopis uued arglikud kassid Matilda, et tema kõrval julgust koguda.
Ühel hetkel avastas Matilda aga paide võlu – ja sellest ta enam loobuda ei soovi. Kassitoas teavad kõik vabatahtlikud, et kui keegi salaja jalgu nühib, on see kindlasti Matilda, kes tuleb end meelde tuletama ja nõuab oma «paide normi» täis. Eriti õnnelik on ta siis, kui saab kõrva tagant sügamist.
Võõrastega Matilda kohe jutule ei torma, ta avab end neile, keda on õppinud usaldama. Ta saab erakordselt hästi aru ka teistest vurrulistest – kui keegi on mures või ebakindel, on just Matilda see, kes oma vaikse kohalolekuga toetab.
Iga õhtune vabatahtlik teab, et enne lahkumist tuleb varuda eraldi aeg Matilda jaoks. See on tema «ametlik nunnutund», kus käivad paid, peamüksud ja mõnusad sosinad. Toidust on tal omad lemmikud, kuid ühte asja ei suuda ta kuidagi ignoreerida – Chupa Rolls. Nende abil on tee Matilda südamesse kindla peale sisse raiutud.