Rannaäärse Liu küla kant Pärnumaal on üks neist kohtadest, kust sel talvel Pärnu lahe jääle uisutama minnakse. Uisutama sõidetakse lähemalt ja kaugemalt – Pärnust, Tallinnast, Tartust ja mujaltki.
Jääuisutajate emotsioonid on laes.
“Fantastiline, olen nii-nii rahul, see on täiesti imeline, see on uisutaja unistus. Suurt rõõmu teeb selline jää, ta on sile ja hästi kannab. Ta on ka väga turvaline,” ütles jääuisutaja Jane Susi.
Pille Amburi sõnul tekitab jääl uisutamine vabaduse tunde. “Sa lihtsalt kulged kilomeetreid, kõik on tühi, kõik on vaba, ei ühtegi autot, ühtegi tornmaja. See on lihtsalt fantastiline.”
“Mere peal uisutamine on hästi eriline. Saab uisutada kuskile laiule või saarele korra jala maha panna, see ära vallutada ja siis tagasi tulla. See metsik avarus ja selline nagu Arktika tunne – see on päris võimas,” muljetas Meriliis Kotkas.
Jääuisutajad armastavad ka rabalaugaste jääd, aga tänavu on need lume all ja uisutamiseks ei sobi. Selle eest on aga merejää ideaalne, pakkudes uisumõnu juba pea kuu aega.
“See on täiesti erakordne, mis sellel talvel sünnib,” märkis jääuisutaja Tanel Tarendi. “Ma tõesti oma jääuisutaja karjääri jooksul ei mäleta sellist talve, võib-olla 2010–2011 talv oli selline, kus terve Väinameri ja Pärnu laht jäätusid sellises ulatuses, mis võimaldaks väikesaartele täiesti vabalt uisutada ja teha 50–150-kilomeetriseid matkasid.”
Üks populaarsemaid kohti ongi Pärnu lahe jää. Kes kogub kilomeetreid, kes ajab taga kiirust, aga üldiselt öeldakse, et tähtsaim on looduse nautimine ja avastamisrõõm.
“Ongi põnev avastada niisuguseid kohti, kuhu igapäevaselt muidu ei saa. Viimati ma startisin Liu sadamast, sõitsin Manija otsa ja sealt Sorgule ja tagasi. Kilomeetraaž tuli natuke alla 60. Viimane kord läks kuskil viis pool tundi, aga me võtsime rahulikult, punt oli suurem ja tegime lõunapause,” ütles jääuisutaja Joosep Tammemäe.
Selliseid pikki matku võtavad ette siiski kogenumad jääuisutajad, kel korralik varustus ja teadmised.
Meriliis Kotkas märkis, et jääuisutamine ei ole ohtlik spordiala, kui seda õigesti teha ehk võtta kaasa turvavarustus. “Minul on alati jäänaasklid kaelas, siis mul on varuriided veekindlalt pakitud seljakotis, mul on viskeliin ja lisaks sellele ka jääpiigid,” lisas ta.
Merejääle soovitab ise ka matkajuhi ametit pidav Meriliis minna vaid kogenumal uisutajal ja ikka matkauisuga. “Ta on palju leplikum konaruste ja lume suhtes ning saab pikemaid vahemaid läbida, sest sa lihtsalt liugled palju paremini ja pikemalt kui selle ilu- ja hokiuisuga,” selgitas ta.
Jääuisutaja Tanel Tarendi hoiatas aga, et vähevilunud uisutajal võib üksinda jää peale minek olla ohtlik.
Kui surfarid ootavad head tuult, siis jääuisutajad otsivad peegelsiledat jääd. Omavahel jagatakse infot ja kogemusi, kuhu tasub ja kuhu ei tasu minna.
“Eks on tekkinud sellised fanaatikute kogukonnad ja juba praegu tehnoloogia aitab väga palju kaasa. Meil on väga head jääkaardid, kiidaks kogu jääkaartide situatsiooni sel aastal. Sõbrad jagavad infot ja jääkaardist vaatad peale ja sõna levib ja eks niimoodi leitakse need kohad,” rääkis jääuisutaja Jane Susi.
Susi sõnul on kõige meeldejäävaimad mälestused merejääl uisutamisest varahommikused ja hilisõhtused sõidud.
Allikas:
“AK. Nädal”