Omniva (Eesti Post) on küll äriettevõte, kuid ta on ka riigile kuuluv ettevõte. See tähendab, et kasumi teenimise kõrval on tal kohustus tagada postiteenuse toimimine kogu Eestis. Just sellepärast toetasin ka ministrina Omniva arengut ja rahvusvahelist laienemist − et ettevõte oleks tugev ning suudaks täita oma põhieesmärki siin, Eestis.
Mugavad digilahendused ja iseteenindus on igati tervitatavad. Ka mina saadan praegu suure osa saadetisi kontorist lahkumata. Kuid see ei saa olla vabandus postkontorite sulgemiseks maakonnakeskustes. Kõigil ei ole digioskusi ega võimalust ajada oma asju internetis. On teenuseid ja olukordi, kus inimene vajab päriselt teenindajat.
Paljude Eesti piirkondade elanikud on õigustatult mures, et Omniva plaanib jätta igasse maakonda ainult ühe postkontori, erandiks Tallinn ja Tartu. Eriti jabur olukord on tekkinud Ida-Virumaa maakonnakeskuses Jõhvis ja selle lähedal asuval Kohtla-Järvel − sealse piirkonna elanikud, keda on 45 000 ringis, peaksid Omniva plaani järgi sõitma lähimasse postkontorisse kas 50 kilomeetri kaugusel asuvasse Narva või 70 kilomeetri kaugusel paiknevasse Rakverre.
Linna südames, bussijaamaga samas hoones asuva Jõhvi postkontori sulgemine on vale otsus. Maakonnakeskus ei ole koht, kust riik peaks taanduma. Kui Omniva mõistaks oma rolli ühiskonnas ja regionaalpoliitikas, otsitaks koos kohalike omavalitsustega lahendusi, mitte ei tõmmataks teenuseid koomale. Head näited on olemas − näiteks Kiviõli raamatukogus toimiv postipunkt, mis on inimestele kättesaadav. Olen isegi selle kasutaja ning lisaks posti- ja raamatukogu teenustele on seal ka mugavad võimaluseks kaugtööks.
Kui tahame, et inimesed elaksid maapiirkondades, peab seal olema ka riik. Mitte ainult ekraanil, vaid päriselt kohal. Postiteenus on oluline nii praktiliselt kui ka sümboolselt. See näitab, et riik hoolib ja on olemas. Ja see tunne ja teadmine ei ole kohalike inimeste jaoks sugugi väheoluline.