Kultuurisaade “OP” sõitis Keri saarele külla droonifotograaf Kaupo Kaldale, kes kinnitas, et kuigi teeb saarel ka pilte, siis üritab ta seal ikkagi ka töö kõrvale jätta ja nautida lihtsalt rahu.
Kaupo Kalda ütles, et kui ta hakkab reedel mõtlema, kuhu nädalavahetusel minna, siis alati mõtled mingit saat. “Aga kuna me oleme Keri saarevahid olnud seitse-kaheksa aastat, siis see on nagu teine kodu,” kinnitas ta, lisades, et Keri saare tuletorni on ta väga palju üles pildistanud. “Siin ei ole kunagi ühesugust ilma, see on iga kord niivõrd erinev ja seitsme-kaheksa aasta jooksul ma ei väsi sellest absoluutselt ära, sest selle saare kontuur tornist tekibki.”
“Pildistamisega on see jama, et ta võtab osa tähelepanust ära, sa küll hindad seda momenti, aga sa istud seal oma ekraanis,” tõdes ta ja mainis, et Keri saarel üritab ta samas ka töö kõrvale ja jätta ning nautida lihtsalt rahu. “Olen siin tundnud paaril korral ka absoluutset õnnetunnet.”
Saarele tulemine tekitab tema sõnul alati veidi ka ärevust. “Sõltub, mis ilm on, kui sa tuled kummipaadiga, mis sõidab 40-50 kilomeetrit tunnis, siis lastele väga meeldib, aga suurtel inimestel tekib ohutunne ka,” ütles Kalda.
Droonid jõudsid Kalda ellu niiviisi, et need muutsid seda kardinaalselt. “Kui sa midagi teed, milles sa tunned end nii kirglikult, sul ei pea isegi annet olema väga, aga kui sa nii kirglik oled, siis sul on pidev huvi õppida,” sõnas ta ja kinnitas, et ta on küll palju õppinud, aga minna on veel palju.
“Ma ei pildista ainult tuletorne, aga minu viimase aja huvi ongi kõik see, mis on pigem vana ehk näiteks ka pisikesed puukirikud ja mõisad,” selgitas droonifotograaf, rõhutades, et mõisate puhul on pildistamisel väga oluline ka jäädvustamise efekt. “Iga pilt või võideo on selle hetke peatamine igaveseks, pildi peale see saab selle hetke, rohkem seda hetke kunagi ei tule.”
Droonifotograafi on tema jaoks nii hobi kui ka poolenisti töö. “See, kui ma pildistan Keri või Kõpu tuletorni, siis see jõuab postkaardi peale ja on töö ka, aga see on premeerimine selle eest, et sa käid ja teed, aga ma ei tee seda ainult selle pärast.”
“Üritustega on eriti veel niimoodi, et kui ma tantsupidu tegin, siis mul olid kogu aeg silmad märjad, sa vaatad, et see on nii kuradi positiivne, sa tahad karjuda, et ma olen õnnelik, et ma siin olen, aitäh teile,” ütles ta.