Alustagem vahelduseks hoopis filmi pealkirjast. Mulle tõtt-öelda ei meeldinud pealkiri «Meie Erika» juba tükk aega enne filmi ilmumist ning nüüd meeldib see mulle isegi veel vähem. Miks? Kõrgelennuline hoiak, et erakordselt võimekas sportlane – või ükskõik millisel muul moel silma paistev isiksus – kuulub oma saavutuste tulemusena kuidagi rahvale, tundub mulle juba eos mannetu. Kuid läksin seansile õrna lootusega, et vahest on pealkiri «Meie Erika» teadlikult irooniline ning filmi lugu suudab selle hoiaku vaidlustada, tuua meid lähedale Erikale kui inimesele ja ta «meie käest» hoopis ära võtta, teha Erika iseenda omaks.
