Kui sa elad Eestis, ei juhtu just eriti tihti, et keegi helistab sulle ja küsib nii muuseas, et hei, kuule, kas sa ei viitsiks minuga New Yorgi moenädalale tulla, kolmeks päevaks? Toonil, nagu see oleks mingi Maamess. Tegelikult ei juhtu seda vist eriti tihti ka inimestega, kes elavad New Yorgis…
Seepärast – kui taoline kõne siiski tuleb, on lubatud olla rohkem elevil kui Märtsijänes. Loomulikult tuleb olukorda samas ikka tasa ja targu võtta (äkki on unenägu) ning küsimusele võimalikult rahulikult vastata. Umbes et «Mmm… millal see on?» või «Jassoo…». Ise samal ajal arvutades, et kui sa nüüd kuu aega ei söö, siis saab ju täiega Ameerikasse lennata!
Õnneks on universumil kombeks vahel naljatujus olla ning teha nii, et helistaja tööandja maksab kinni hotelli ja lennufirmad jällegi annavad parasjagu pileteid poolmuidu. Aga noh.
See kõik on tegelikult väike mure selle kõrval, et… A p p i! M i d a ma sinna selga panen???
Susan Luitsalu. Foto: Raul Mee
New Yorgi moenädalale loivavad ju kokku igasugused fashionista’d, trendigurud ja moememmed, kuulsused ja megakuulsused. Sinna mingi väljaveninud dressipüksiga juba ei lähe. Kui just pole masohhistlikku plaani tunda end maalt ja hobusega või miks ka mitte maalt ja hobusena. Samuti võib vabalt ära unustada katsed end viimase moe järgi riidesse panna, sest see meie viimane mood New Yorgi viimase moega niikuinii ei kattu. Ja ei ole midagi nii, et häh, suva, mind ei koti, ma olen eestlane ja hullult diip ja mind mingi kaltsumajandus ei huvita, meil siin on Tammsaare ja «Tõde ja õigus». Suures linnas on vähe ruumi ja palju inimesi – üleolevaid kammimata maakaid keegi kuhugi ei oota. Head kohtlemist ja teenindust ning õhtul populaarsesse baari sisse saab ikka peenem rahvas. Selline, kes moejumalale püksiviigiga respekti näitab.