Olukorra tõsidust näitab seegi, et katastroofipiirkonda on külastanud Portugali president Marcelo Rebelo de Sousa ning mitmed ministrid. Kohapeal on erivarustusega sõjavägi ning elanike initsiatiivil on loodud koordineeritud vabatahtlike meeskonnad, üritatakse päästa mis päästa annab. Vaabeli sõnutsi panustab ja aitab igaüks nii nagu suudab ja oskab.
„Purustused on tohutud! Meil katkesid telefoni- ja internetiühendused, elektrit ei ole. Teed muutusid päevadeks ja nädalateks läbimatuks neile langenud puude, elektriliinide ja ehitusmaterjalide tõttu. Inimesed ei saa oma lähedastega ühendust päevi, isegi nädalaid,“ kirjeldab Vaabel Portugalis valitsevat kaost.
Ühendused ei ole tema sõnutsi siiani taastunud ning mitmetes piirkondades puudub elekter pea kolmandat nädalat, telefoniühendus on samuti väga puudulik ja kaootiline ning internetiühendus olematu.
Elu kriisipiirkonnas sisuliselt seisab
Vaabel räägib, et igapäevaseid teenuseid pole praktiliselt võimalik saada, paljud kütusetanklad said tormis kannatada ja ei tööta: „Kütust on võimalik osta 20 liitri kaupa, et oleks kaetud inimeste esmavajadused. Omavalitsused teevad muidugi mis suudavad, paigaldatakse ajutisi elektrigeneraatoreid, evakueeritakse elanikke, jagatakse toitu ja esmatarbekaupu. Samuti esmaseid ehitusmaterjale, a’la kilet, et inimesed saaksid oma kodusid jätkuvate vihmasadude eest kaitsta.“
Tänaseks jon hinnanguliselt pea 100 protsendil majadest tormist tingitud purustused. Samuti on esialgsel hinnangul hävinud 50 protsenti metsa, mitte keegi pole Vaabeli sõnutsi nende piirkonnas pääsenud.
„Halastamatu, kõikehävitav kombinatsioon kestab juba kolmandat nädalat.“
Siiani kestev lakkamatult tugev vihm jätkab aga hävitustööd ning kahjud aina kasvavad. Pärast supertorm Kristinit jaanuari lõpus, on piirkonnas olnud veel kolm suuremat maru: Ingrid, Marta ja Leonardo.
Kõik need tormid tõid kaasa massiivsed tuuleiilid ja erakordselt ohtra sademete hulga. „Halastamatu, kõikehävitav kombinatsioon kestab juba kolmandat nädalat. Veehoidlad täituvad pidevalt kriitilise veehulgaga, kuigi vett väljutatakse tammide kaudu iga päev. Olukord on muutunud ohtlikuks ja kohalikud on kõrgendatud valmisolekus,“ jagab Vaabel kodukandis pikalt kestnud kannatusi.
Olukord on muutunud eluohtlikuks
Teadaolevalt on tormi tõttu hukkunud 6 inimest, kuid see number kasvab päästetööde käigus pidevalt. Vaabel tõdeb, et katused on kõrged ja libedad ning inimeste oskused generaatoritega ümber käia pole kõigil just kiita, sest elekter ja vesi pole ju teadagi sõbrad.
Suur sademete hulk põhjustab mastaapseid purustusi ja hävingut, sest piirkonnad on üleujutatud, ning majades, külades ja linnatänavatel voolab vesi. Vaabel ütleb, et veekahjud ongi kõige katastroofilisemad, sest üleujutusest tingitud maalihked on mitmel pool teid kaasa viinud.
Mitmed teed on ohutuse tõttu suletud või lihtsalt läbimatud, mõnda lihtsalt polegi enam. Liikudes peab olema äärmiselt ettevaatlik, et langevad puud ja maalihked inimesi ohtu ei seaks. Paar päeva tagasi purunes Coimbras tamm ja vesi ujutas üle riigi peamaantee A1, kus liiklus tuli peatada. Reedeks oodatakse järjekordset ilma halvenemist ja uut tormi.
Katastroofi lõppu ei paista
Vaabel ütleb, et palvetatakse, loodetakse ja oodatakse ilma paranemist ja et vihm pühapäevaks lõpeks. Kogu elanikkond tegeleb tormikahjude likvideerimisega. „Teeme seda, mida lakkamatus vihmasajus võimalik. Püüame kahjusid vähendada ja suuremaid ennetada ja peatada. Hetkel läheb kogu tähelepanu ja energia võimaluse piires olukorra kontrolli all hoidmisele,“ nendib Vaabel nördinult.
Kuna telefoni- ja internetiühendus on olematud, siis on informatsioon külades väga puudulik ja liigub vaid suust-suhu ja naabrilt-naabrile. Kohalikud inimesed hoiavad üksteisel silma peal ja püüavad teineteist aidata. Vaabeli teada pole Eesti saatkonna ja riigiga ühendust olnud, ta ei tea et mõne sealse eestlasega oleks ühendust võetud, huvi tuntud või mingit abi pakutud.
Kõikide inimeste elud piirkonnas on Vaabeli hinnangul muutunud. Tavapärane tegevus on asendunud tormikahjude kontrolli all hoidmise püüdlustega. Mitte kellegi elu pole enam normaalne.
Vaabel arvab, et šokk reaalsusest jõuab päriselt kohale alles peale ilmastikuolude paranemist. Siis tekib võimalus ja on aega kahjusid ja üleelamisi hinnata. Nädalaid kestnud olukord katastroofipiirkonnas ja teadmatus, millal see lõpeb, on inimeste taluvuse piire ületamas.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (5)