Avaldasime mõtlema paneva loo noorest mehest, kes on alaealisena koletu mõrva eest vangi mõistetud, sealt enne tähtaega vabastatud ja püüab nüüd uut elu alustada tervishoiukõrgkoolis õppides – aga kaasõppurites tekitab see pehmelt öeldes ebamugavust. Võib ebamugavust tekitada ka «korralikes» kodanikes, kes tahaks karistust täie rangusega.
Emotsionaalselt on arusaadav, et nii raskete kuritegude puhul tahavad inimesed olla kompromissitud, eriti kui oled kannatanu poole peal – pereliige, lähedane, sõber. Aga kui vaatame fakte, siis Eesti suhteliselt liberaalne karistuspoliitika pärast taasiseseisvumist on end kuhjaga ära tasunud, ehkki ikka-jälle on kellelgi pihta pandud jalgaratas ja tühjaks tehtud suvemaja, vahel ka naabril. Statistika näitab, et Euroopaski saab olla palju hullem, rääkimata muust maailmast.
Aga kui vaatame fakte, siis Eesti suhteliselt liberaalne karistuspoliitika pärast taasiseseisvumist on end kuhjaga ära tasunud.
On ju ühiskonna valik, kas ränga kuriteo eest panna trellide taha täie rauaga, alati ja eranditult, või võib ka lähtuda poliitikast, mida Eesti seni viljeletud, et kui vähegi võimalik, püüame inimesi ikkagi taasühiskonnastada, ei kirjuta neid kulureale. Aga õiguse ja õigluse küsimused on ikka olnud tuliste arutelude objekt.
Õigusteadlase Jaan Ginteri hinnangul järgib Eesti karistuspoliitika mõistlikku joont: nendele, kellest on võimalik luua produktiivne ühiskonnaliige, tuleb selleks võimalus anda.
Vangistuse täideviimise eesmärk on õiguskorra kaitsmine ning kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, ütleb Tartu vangla direktor Merle Ulst. Enne tähtaega ja kontrollitud moel vanglast vabanedes on karistatu ühiskonnale potentsiaalselt vähem ohtlik kui tervikkaristuse ärakandmise järel otse ja kontrollimata moel vabadusse naastes.
Seadus seab kriminaalkorras karistatud inimeste töövõimalustele piirid: ei saa töötada lasteasutuses, politseis, kaitseväes jne.
Paljudele aspektidele on mõeldud, aga ikkagi ei tohi naeruvääristada, kui keegi end kuriteos süüdi mõistetu läheduses ebamugavalt või ohustatult tunneb. Ent kui õigussüsteem elu võtmise eest elu võtmisega ei karista, siis tuleb ju pidada võimalikuks olukordi, kus kuriteo sooritanud inimene tuleb ühiskonda tagasi tuua.