1960. aastate alguses viisid Ameerika Ühendriigid läbi ühe külma sõja kummalisema kosmoseprojekti, mille käigus toimetati Maa orbiidile sadu miljoneid pisikesi vasknõelu. Eesmärk oli luua kunstlik ioonikiht, mis võimaldaks sõjaväel pidada sideühendust ka siis, kui looduslik ionosfäär peaks tuumaplahvatuste tõttu häiritud olema.
Külma sõja ajal sõltus USA kaugside kas veealustest kaablitest – mida saanuks kriisiolukorras läbi lõigata – või ionosfääri peegeldavatest raadiolainetest. Kardeti, et madalal Maa orbiidil toimuvad tuumaplahvatused võivad selle süsteemi halvata. Lahendusena pakkusid USA sõjaväelased ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) teadlased välja idee viia kosmosesse hiiglaslik hulk mikroskoopilisi vasest dipoole, millest moodustuks kunstlik peegeldav vöö.
Esimene katse 1961. aastal ebaõnnestus, kuid 1963. aastal õnnestus nn Project West Fordi missioon, millega õnnestus saata orbiidile 120–215 miljonit nõela. Need pidid hajuma ühtlaselt ning võimaldama antennide ja võimsate saatjate abil signaale edasi kanda. Eksperiment tekitas toona tugevat vastuseisu astronoomide seas, kes kartsid, et metalliosakesed segavad vaatlusi ja ohustavad satelliite.
Kuigi projektiga demonstreeriti edukalt kõne, teksti ja andmeside edastamist kahe USA jaama vahel, ei lagunenud kõik nõelad ootuspäraselt. NASA andmetel püsivad mitmed nõelakogumid orbiidil tänaseni. Kuigi päikesekiirgus mõjutab neid jätkuvalt, ei ole need hajunud nii kiiresti, kui loodeti. Nii muutus ajutiseks kavandatud tehnoloogiline lahendus üheks varajaseks kosmoseprügi näiteks ehk probleemiks, millega inimkond tegeleb siiani.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare