Sama oluline on mõista, et praegustel lapsevanematel ei ole õigust sulgeda “oma” kooli viisil, mis võtab tulevastelt peredelt ja lastelt valikuvõimaluse.
Vallavalitsuse ettekannetes on viidatud väikekoolide juhtide ebamõistlikult suurele töökoormusele: ühel inimesel tuleb täita korraga direktori, õppejuhi, haldus- ja finantsjuhi rolli. See on sisuline probleem.
Aastaid on arutatud lahendust, mille kohaselt koondatakse haldusjuhtimine eraldi ametikohale mitme väikekooli peale, et vabastada koolijuht haldusküsimustest ja võimaldada tal keskenduda hariduse sisulisele arendamisele.
Selle ametikoha loomine on positiivne samm, kuid selle täitmiseks kulunud aeg näitab, et süsteemsed muutused ei sünni üleöö. Samal ajal oodatakse koolijuhilt kiireid tulemusi olukorras, kus tema töökoormus on olnud pikka aega ebaproportsionaalselt suur.
Ametnikud teavad paremini?
Samuti jääb haridusosakonna põhjendusi analüüsides mulje, justkui eeldataks, et ametnikud teavad lapsevanematest paremini, milline kool ja keskkond on konkreetsele lapsele parim.
Selline lähenemine on problemaatiline, sest hariduse – sealhulgas kooli ja õpikeskkonna – valik kuulub eeskätt lapsevanema vastutusalasse. Kui pere on kaalutletult otsustanud, et just konkreetne kool ja kogukond toetavad lapse arengut kõige paremini, ei ole põhjendatud selle valiku õõnestamine hüpoteetiliste negatiivsete mõjudega, mis praktikas ega konkreetsete laste kogemuses ei ole realiseerunud.
Kohaliku omavalitsuse roll ei piirdu üksnes kulude optimeerimisega. Vallapoliitikal peab olema ka regionaalne mõõde. Kui riik on maapiirkondadest teenuseid järjest koondanud, ei peaks vald seda poliitikat automaatselt kordama. Noorte perede lahkumine tähendab paratamatult piirkonna hääbumist ja mõjutab kogu Saaremaa arengut.