Juhitava võimsuse olulisus tänases energiasüsteemis on kasvavate taastuvenergiaallikate tingimustes kriitilise tähtsusega. Kuigi taastuvenergia toob tarbijatele pealtnäha soodsamad hinnad, seab selle ilmastikust sõltuvus suuri proovikive nii majanduse kui ka süsteemi stabiilsusele.
Eleringi varustuskindluse aruannetest selgub, et kui varem piirdusid elektrivõrgu suurimad ohud tormituulte ja tehniliste riketega, siis tänaseks on nii Eestis kui ka naaberriikides peamiseks probleemiks kasvanud toimetulemine ilmast sõltuva tootmise osakaaluga.
Varustuskindluse vaatest on oluline, et võrgus oleks piisavalt juhitavat energiatootmist, mida kasutada külmalainete, tuulevaikuse või pimeda ajal. Kui rajada ilmast sõltuvat tootmist (päike, tuul) samas mahus riigi tarbimisega, peab nende looduslikeks seisakuteks valmis olema sama palju juhitavat energiat. Hispaania elektrikatkestuse peamine õppetund ei seisne selles, mis täpselt elektrivõrgu kokkukukkumise põhjustas, vaid selles, millises olukorras oli elektrisüsteem, et võrgu kokkukukkumine üldse võimalik oli. Sõnum on, et juhitavat tootmist oli võrgus liiga vähe.
Energiajulgeoleku vaatest on väga oluline võime juhtida energiatootmist vastavalt tarbijate vajadusele selleks, et tuled põleks, toad oleksid soojad ja tööstused töötaksid siis, kui nad seda soovivad. Riigi energiajulgeoleku ehitamine eeldusele, et igal ajahetkel on võimalik sisse osta kuitahes palju energiat vastavalt ühenduste läbilaskevõimsusele, ei ole realistlik. Esiteks on lähiajalugu näidanud, et välisühendused kas lähevad katki või tehakse katki. Teiseks peab «sealpool» olema, mida müüa.
Majandusarengu vaatest on väga oluline toota energiat just siis, kui naabritel seda puudu on. See tähendab kõrgemaid müügihindu ehk kõrgemat lisandväärtust. Riigid, kes suudavad oma tööstusele pakkuda stabiilset ja odavat juhitavat võimsust, on tööstusele atraktiivsed ja saavad investeeringuid. Ebastabiilse, taastuvallikatel põhineva energia väärindamine ei ole hoogu sisse saanud veel üheski riigis.