“Rahva isa” positsiooni saavutamine nõuab eritingimusi ehk mingit sotsiaalset anomaaliat. Igas riigis ja igal valmistel kerkib sellele kohale kandidaate. On neid praegu meilgi, aga peale Mihhail Kõlvarti ülejäänud ei kvalifitseeru, nendib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.
Poliitiline liider on alati ühe või teise müüdi osa. Mõnikord juhtub, et poliitik saavutab erakordse mõju sõltumata sellest, mida ta valijatele lubab või mida teeb. See juhtub, kui suured grupid usuvad, et need inimesed aitavad neid välja selle ajahetke just nende suurtest muredest. Eestis on kolm poliitikut selles teistest üle. Need on Arnold Rüütel, Edgar Savisaar ja Mihhail Kõlvart.
Arnold Rüütel sai 1995. aasta riigikogu valimistel Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) nimekirjas Lõuna-Eestis väga hea tulemuse, 17 189 häält. Oluliselt suurem oli aga tema kaudne mõju ehk hääletamine temaga seotud inimeste poolt. KMÜ ehk Koonderakond, Maaliit, Maarahva Erakond, Pensionäride ja Perede Liit ning Põllumeeste Kogu sai valimistel 32,2 protsenti häältest ja 41 kohta riigikogus. Need rekordid on siiani ületamata.
“Koonderakond, mille taga 1999. aastal ei olnud enam Arnold Rüütli imagot, sai riigikokku vaid seitse kohta ja hääbus varsti.”
Selle võidu taga oligi suuresti Arnold Rüütel. Ta sai hinnanguliselt kokku umbes 100 000 häält, ainult teiste nimede all. Näiteks koonderakondlane Juhan Aare sai 1995. aastal Virumaal ligi 9000 häält, järgmistel valimistel 553. Koonderakond, mille taga 1999. aastal ei olnud enam Arnold Rüütli imagot, sai riigikokku vaid seitse kohta ja hääbus varsti.
Rüütli erakordse populaarsuse põhjus oli selles, et ta kehastas lootust, et äkki annab ära muuta tolleaegset radikaalset põllumajandusreformi. See tähendas olla vastand Mart Laarile ja Lennart Merile. Mõlemad olid siis Eesti põllumajanduse hävitaja imagoga. “Rüütel nii ei teeks,” oli rahva hulgas levinud mitteametlik reklaamlause ja see toimis vägevalt.
Kui inimene muutub müüdiks, siis ei loe miski, ei teod ega kuriteodki. Lihtsalt ta saab hääled. Usk neisse on piiritu, ükski skandaal neid ei kõiguta. Sellise inimese näide oli Edgar Savisaar.
Savisaar on Eesti poliitika ajaloo suurim häälekorjaja kohalikel ja riigikogu valimistel. Tema käes on rida rekordeid ja ilmselt need jäävadki püsima. 2013. aasta kohalikel valimistel sai ta Lasnamäel 39 979 häält, neli aastat varem praktiliselt samapalju.
Enamik tema häältest tuli venekeelsetelt valijatelt, kellele ta kehastas vene õiguste või isegi eriõiguste eest võitlejat. See imago ongi tema poliitilise tegevuse viimase paari aastakümne pärand. Ta võitles Euroopa Liidu vastu, pidurdas aastakümneteks eesti keelele ülemineku, hiljem sõdis Venemaa sanktsioonide vastu.
Kui vaadata, millistes riikides sellised “rahva isa” tüüpi kriitikavälised poliitikud kerkivad, siis näeme kolme võimalust. Need on kas nõrga demokraatliku kogemusega üleminekuriigid või riigid, kus aeg-ajalt kerkib esile jõuline tugeva käe ihalus.
Pikaaegsetes demokraatiates selliseid asju eriti ei juhtu. Näiteks Soomes oli viimane selline president Urho Kaleva Kekkonen 60–70 aastat tagasi. Euroopa riikidest on praegu silmatorkavaim Ungari peaminister Viktor Orbán, kes küll alustas konservatiivse müüdina, kuid nüüdseks on juba saavutanud pea ainuvõimu. See on väga hoiatav näide, kuidas selliste isade puhul lakkab demokraatia varsti toimimast. Temast veel samm edasi on totaalriigid igaveste juhtidega nagu Lukašenko Valgevenes või Vladimir Putin Venemaal.
Kolmas variant on riigid, kus ajaloolistel või muudel põhjusel elab palju inimesi, kellel on kohaliku rahva identiteediga nõrk side. See on just meie juhtum. Meil on suur venekeelne valijaskond, kes valimistel osaleb suuresti oma grupina. Seda võimalust kasutas ära Savisaar ja praegu toimib samalaadse valimismüüdina Mihhail Kõlvart.
Kui rahvusvahelist pilti vaadata, siis sarnane nähtus toimis just viimatistel Moldova valimistel, kus Gagauusia piirkond valib alati teisiti kui enamik ja valib alati Vene poolt.
Rüütli, Savisaare ja Kõlvartiga on raske konkureerida, sest see nähtus ei allu tavaloogikale. Nende valijat ei huvita, kui tehakse tavalist trikki, pakutakse rohkem hüvesid, jalgrattateid või lasteaiakohti. Nad valivad hoopis midagi muud, näiteks lootust, et keegi aitab tagasi saada vene keele, kooli ja tanki. Reeglina on see võitlus mineviku eest.
Sellise “rahva isa” positsiooni saavutamine nõuab eritingimusi ehk mingit sotsiaalset anomaaliat. See roll on väga ahvatlev. Igas riigis ja igal valmistel kerkib sellele kohale kandidaate. On neid praegu meilgi, aga peale Kõlvarti ülejäänud ei kvalifitseeru. Kõlvart jälle ei kvalifitseeruks teistes oludes.
Loodame, et aeg ja igav demokraatia annavad lõpuks õige vastuse.