Varahaldusfirma mudeli kohaselt võtab ülikool ettevõtmisest 4–10% osaluse, ülejäänu kuulub investoritele. Kui kümne aasta pärast on ettevõtte väärtus kerkinud näiteks 100 miljoni euroni, on ülikooli osaluse väärtus vähemalt neli miljonit eurot.
«Aastaks 2035 võiks Tartu Ülikoolil ka ükssarvikuid juba olla, üks ikka,» ütleb Esko. Ja miks mitte? Eestist on seni võrsunud kümme ükssarvikut ning miljoni elaniku kohta arvestades oleme sellega Euroopa liidrid.
Samas rõhutab arendusprorektor, et see protsess on pikk. Selleks, et võiks sündida üks saja miljoni või isegi ühe miljardi eurose väärtusega teadusmahukas ettevõte, tuleb üldiselt teha esmalt kümme aastat alusteadust ning seejärel kulub veel kümme aastat, et kasvatada teadmusest toode.
«Viimasel ajal on tekkinud ootus, et tööstus sünnib nipsust: paned inimesed kokku, tootlikkus kasvab viis korda ja õitseng on kohal. Päris nii ei ole,» ütleb Esko. Tema hinnangul peaksid ülikoolid ettevõtluse arendamisel esmalt kaaluma, kas neil on innovatsiooniks piisavalt inimesi, rahastust ja teadusmahuka toote arendamise võimet.
Rohkem eraraha teadusesse
Praegu hoolitseb UniTartu Ventures viie ettevõtte käekäigu eest. Selle aasta jooksul võiks Esko sõnul lisanduda veel kuni viis uut. «See oleks väga tugev tulemus, kui portfell kasvaks viie uue ettevõtte võrra aastas,» arvab Esko. Näiteks Soome, Rootsi ja Hollandi ülikoolidel tekib aastas viis kuni kümme edukat hargettevõtet.
Eesti oludes on eraraha kaasamine hargettevõtetesse keerukas, sest investoritel pole sageli teadmist, kuidas neisse investeerida ja neid aidata, aga teiselt poolt ka kontrollida, et tegemist ei oleks aferistliku ettevõtmisega.