Viimastel aastatel ilmunud raamatuid vaadeldes saab selgeks, et lapsepõlv on läbi. Minu põlvkond on märkamatult jõudnud vanusesse, kus lapse- ja noorusea mälestused on tänapäevast sedavõrd kaugele jäänud, et neid on huvitav nii kirja panna kui lugeda. Suureks on sirgunud ka klassikaaslaste uhked ja ilusad vanemad õed, keda kunagi sai salamisi imetletud, ning nägusad vanemad vennad, kellest sissevõetuna möödusid magamata ööd.
1970ndatel ja 1980ndatel sündinud X- ja Y-põlvkond on arvukalt hakanud mõtestama aega, kust nad pärit on. Kaur Riismaa, Lilli Luuk, Kairi Look ja teisedki autorid tegelevad ühel või teisel viisil mälestuste, identiteedi ja minevikuga, 1980ndate, 1990ndate ning nullindate kadunud maailmade ava(sta)misega. Füüsilistest mälupaikadest – nagu lapsepõlvekodu, laguneva kolhoosikeskusega pommiauk ja suvemaja – saavad semantilised tegevuspaigad, kuhu pöördutakse tagasi kas retrospektiivselt või pärast aastakümnete möödumist, kui on tekkinud ajaline distants.