Viis mõtet Lauri Mälksoolt: 

  • Territooriumide hoidmise ja hõivamise loogika poolest ei erinenud Nõukogude Liit tsaaririigist. Kuigi NSVL nimetas end antiimperialistlikuks, jätkas see sisuliselt eelnevat poliitikat.
  • Venemaa ja Nõukogude Liidu diplomaatia ajalooline muster on olnud sõlmida rahvusvahelisi lepinguid nõrkushetkel, et võita aega. Niipea kui jõudude vahekord muutub Moskvale soodsamaks, loobub riik lepingutest ühepoolselt.
  • Õigusnormid peegeldavad sageli oma loomishetke jõujooni. Näiteks suutis Nõukogude Liit moonutada genotsiidi mõistet ja mõjutada Nürnbergi protsessi, et vältida vastutust oma kuritegude eest.
  • Vladimir Putini põhjendused Ukraina ründamiseks ei ole uued, vaid kopeerivad Ivan IV ja Peeter I aegseid argumente “iidse pärandi tagasivõtmisest”. Läänel on aga sageli raske seda 300 aasta vanust loogikat ja selle järjepidevust läbi hammustada.
  • Venemaa agressioon Ukrainas ja valmisolek saata surma tuhandeid oma kodanikke täidab ka sisepoliitilist eesmärki. Käitumismall saadab hoiatuse Venemaa koosseisu kuuluvatele rahvastele, et autonoomial on piirid ja impeerium ei luba lagunemist.

Teie viimane raamat kannab pealkirja “Venemaa, NSVL ja imperiaalne järjepidevus rahvusvahelises õiguses“. Tavalise inimese jaoks tähendab impeerium tõenäoliselt lihtsalt suurt ja agressiivset riiki. Kuidas teie juristina impeeriumi defineerite ja mis on see peamine struktuurne viga, mis ei lase Venemaal toimida normaalse riigina – olgu pukis tsaar, peasekretär või president?

Lauri Mälksoo: Impeerium on see, kes määratleb end ise impeeriumina. Ei ole erilist kahtlust, et Vene, Briti ja Prantsuse impeeriumid kvalifitseerusid 19. sajandil impeeriumiteks.

Ajalooliselt tuleb aga esile üks oluline eripära. Kui räägime koloniaalajastust, siis Lääne-Euroopa impeeriumid vallutasid kolooniaid üle mere. Vene impeerium kuulutas seevastu lisatud territooriumi lihtsalt osaks Venemaast, osaks Vene impeeriumist. Tõenäoliselt tuleneb see erinevus just kontinentaalsest versus koloniaalsest laienemisest. Tõsi, esines ka vahevorme. Näiteks Kesk-Aasias säilisid tsaariperioodi lõpus teatud vasallüksused, mis muudeti formaalselt liiduvabariikideks alles Nõukogude ajal.

Huvitav on just Nõukogude periood ja selle seos imperialismi mõistega. Vladimir Leninil oli väga mõjukas määratlus: imperialism on kapitalismi kõrgeim staadium. Tema käsitluses oli esimene maailmasõda kapitalistlike jõudude tung uute ressursside järele. Samast ideoloogiast lähtuvalt nimetasid Nõukogude Venemaa ja hiljem Nõukogude Liit end pidevalt antiimperialistlikuks jõuks. Seda rõhutati sedavõrd, et sel pidi olema ka tegelik mõju. Näitan raamatus, kuidas näiteks Kominterni kaudu levis see mõju 1920.–1930. aastatel ka tänapäevasesse globaalsesse lõunasse.

Samas kutsun ma raamatus üles mõtestama impeeriumite laienemissoovi territooriumite hoidmise ja haaramise võtmes. Selles osas ei erinenud Nõukogude Liit tsaaririigist – see ongi imperiaalne järjepidevus. Nõukogude perioodi rahvusvahelise õiguse käsitlustes rõhutati sageli, et bolševikud pidasid kehtivaks ka varasemaid tsaariaegseid lepinguid, kui need Venemaa huve toetasid. Näiteks kui Lääne-Euroopas kavandati mõnda rahvusvahelist konverentsi või lepingut, võtsid bolševikud kohe sõna, teatades: me ei tunnusta seda, sest on olemas varasem leping, kus Venemaa osales.

Kõiges, mis puudutas territooriumi, territoriaalseid õigusi ja geopoliitikat, astus Nõukogude Liit selgelt varasema Vene impeeriumi jälgedesse. Minu raamatu üks keskseid teese ongi see, kuidas nii Venemaa kui ka Nõukogude Liit on kasutanud rahvusvahelisi lepinguid oma impeeriumi õigustamiseks. Just niimoodi, et imperiaalse nõrkuse hetkel on sõlmitud mingid lepingud, kuid hiljem, näiteks paarkümmend aastat pärast jõupositsiooni taastamist, on neist ühepoolselt loobutud. See tähendab rahvusvahelise õiguse rikkumist.

Juba Peeter I diplomaat Pjotr Šafirov põhjendas Põhjasõja aegseid vallutusi kui “iidse pärandi tagasivõtmist”, mis kõlab täpselt nagu praegu Vladimir Putini jutt. Lääs peab Putini käitumist aga sageli irratsionaalseks. Selgitage palun, kuidas see 300 aasta vanune “õiguslik kood” tegelikult töötab ja miks Lääs seda imperiaalset ratsionaalsust siiani läbi ei näe?

Lauri Mälksoo: Tegelikult ei leiutanud neid argumente Šafirov ega Peeter I. Täpselt samade väidetega tuli välja juba Ivan IV ehk Ivan Julm Liivi sõja ajal. Balthasar Russowi kroonikas on hästi näha, kuidas Venemaa õigustas oma tegutsemist: “Te olete meie vasallid, kas te olete Tartu maksu ära maksnud?” – umbes nii see kõlas.

Mis puudutab juriidilist diskursust, siis läänemaailm ei tea tänapäevani Venemaast piisavalt. Eelistatakse pigem kõrvale vaadata, mitte süveneda. Üks põhjus on ka see, et enamik Lääne rahvusvahelise õiguse juriste ei valda vene keelt, see ei ole nende töökeel. Keel mõjutab aga väga palju. Mina ise ei söandaks sellist uurimistööd teha, kui ma vene keelt ei oskaks.

Tõenäoliselt on lääne kultuuris sügavamalt juurdunud ka eeldus, et kui keegi midagi ütleb, siis võib-olla on see tõsi ja seda tuleb võtta tõsiselt. Kui keegi väidab, et mingi ala on ajalooliselt Venemaa osa, siis lääne inimese peas tekivad epistemoloogilised küsimused: “Kust me tegelikult teame? Äkki ongi nii? Võib-olla Ivan Julmal oligi õigus?” Küsimus ongi laiem – mida me üldse ajaloost saame teada?

Lisaks on oluline Venemaast mõtlemise järjepidevus. Venemaa võib küll olla impeerium ja kasutada vägivalda oma piiride kaitseks või ka laienemiseks, aga lääne seisukohalt oleks veel hullem, kui Venemaa laguneks väikesteks tükkideks, kes on omavahel vaenujalal, raskesti mõistetavad ja võib-olla omaks tuumarelva. Kuskil alateadvuses on paljudel inimestel ka see kalkulatsioon olemas.

Intervjuu Lauri Mälksooga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Imperialismi ja rahvusvahelise õiguse põimumine toob meid ühe konkreetse tegelase juurde, keda peetakse ka Eesti õigusajaloos oluliseks, kuid kelle roll oli tegelikult märksa vastuolulisem. F.F. Martens on meie õigusajaloos justkui pühak, humanitaarõiguse isa, kuid Teie näitate tema teist nägu – imperialisti, kes jagas rahvad “tsiviliseerituteks” ja “metslasteks”. Kas see tähendab, et oleme ise Martensit n-ö kodustades tema pärandit liigselt ilustanud või mündi teise küljena, kui raske on väikeriigi teadlasena kirjutada suurriigi teenistuses olnud ajaloolisest isikust täiesti erapooletult, ilma rahvusromantilise filtrita?

Lauri Mälksoo: Küsimus on pigem selles, kas meil on tänase maailma jõujooni ja väikeriikide olemasolu arvestades põhjust hukka mõista kedagi, kes tegutses 19. sajandi lõpus. Mind huvitab rohkem ajalooline tõde. Kuna eestlased on tänapäeval vaba rahvas, peaksime püüdlema tõe poole ega tohi jääda kinni müütidesse.

Lihtne näide: Pärnu linnas on siiani silt, mis ütleb, et siit algas Martensi viimane rongisõit. Tegelikult algas see rongisõit Valmierast, sest Martensi suvekodu asus Valmiera lähedal.

Martens on küll Eestist pärit – Pärnus sündinud ja esimesed üheksa eluaastat seal elanud, aga näiteks oma õpikus, kus ta käsitleb rahvusvahelise õiguse küsimusi, esineb ta rahvaste enesemääramisõiguse kriitikuna. Ta väidab seal lausa, et see võib paljut hävitada. Ilmselgelt ei olnud ta mees, kes kuskil Lydia Koidula kõrval vaikselt eestlastele pöialt hoidis. Ta oli impeeriumi esindaja.

Minu eesmärk ei ole kindlasti Martensit tühistada, vaid näidata teda kui kompleksset kuju. Ühelt poolt esindas ja kaitses ta impeeriumi. See ei piirdunud tsiviliseeritud ja mittetsiviliseeritud rahvaste eristamisega, vaid hõlmas ka näiteks õigustust, et Poola peab kuuluma Vene tsaaririigi koosseisu. Samas on tal suured teened rahvusvahelise humanitaarõiguse arengus – eriti olulist rolli mängis ta 1899. aasta Haagi rahukonverentsil.

Minu üleskutse Eestis on, et me tunneksime Martensit ja austaksime teda selles, milles ta on austust väärt. Iga inimene, kes omas ajas silma paistab, on austust väärt – muidugi kui ta just genotsiidi ei õigusta. Ma olen vastu aga sellele, et me teeksime seda naiivsel moel. Eriti kui meie üldine hoiak on, et Venemaa on paha või potentsiaalselt ohtlik, ja samas ohkame: “Oi, see meie nunnu Martens.”

Samas on palju ka neid hääli, kes ütlevad, et peaksime ka Läänes ise peeglisse vaatama. Kui palju on Lääne enda varasemad paindlikud tõlgendused rahvusvahelisest õigusest – olgu selleks Iraak, Kosovo või Liibüa – andnud Venemaale juriidilist laskemoona ja muutnud meie argumendid globaalse lõuna silmis õõnsaks? Või oleks Venemaa oma imperialistliku mütoloogia üles ehitanud niikuinii, sõltumata meie vigadest?

Lauri Mälksoo: Tuleb vaadata, kes on see “meie”. Venemaa poolt rahvusvahelise õiguse rikkumistena tõlgendatud juhtumid on erinevad. Võtame näiteks Kosovo ja sekkumise Jugoslaaviasse 1999. aastal. Seal põrkusid kokku kaks ideed – riigi suveräänsus ja inimõigused. Jugoslaavia juht Slobodan Milošević arvas, et tal on õigus olukord jõuga lahendada, aga Lääs oli tol hetkel piisavalt tugev, et seda mitte lubada. Kas ÜRO harta põhimõtetest – eeskätt julgeolekunõukogu volitusest – peeti kinni? Ei, ei peetud. 

Inimõiguste faktor eristab seda juhtumit ehk mõnevõrra Iraagi sissetungist 2003. aastal. Samas ma ei arva, et USA või NATO tegevus peaks õigustama Venemaa käitumist. Tegelikult võib igaüks, kellel on võime rahvusvahelist õigust rikkuda, öelda: “Nemad tegid, järelikult võin ka mina teha.” See on mõneti nagu lasteaia argument ja tuuakse välja just siis, kui see sobib – vahel ka 20 aastat hiljem.

Kui tulla tagasi Vene imperiaalse mustri juurde, siis nagu kunagises Saaremaa viina reklaamis öeldi: “Pöhjuse leiab alati.”

Põhimuster on selline: kui lääneriigid on oma ajaloo agressiivseid episoode teatud määral tunnistanud ja teaduskirjanduses lahanud, näiteks Suurbritannia raamatupoodidest leiab virnade kaupa kriitilist kirjandust Briti impeeriumi kohta, siis Nõukogude Liit toimis vastupidiselt. Näiteks anti 1939. aastal välja markide seeria, kus kujutati Nõukogude vägede sissetungi Lääne-Ukrainasse ja Lääne-Valgevenesse pealkirjaga “Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene vennasrahvaste vabastamine”. See oli sama sündmuse täiesti teistmoodi raamistamine. Soov taastada või säilitada kontrolli impeeriumi osade üle on mõjutanud nii rahvusvahelise õiguse argumentatsiooni kui ka poliitilist narratiivi.

Lauri Mälksoo. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Venemaal on ajalooline muster öelda lepingutest lahti, viidates “olude muutumisele”. Kui leping on Moskva jaoks vaid “jõudude vahekorra hetkefiksatsioon”, siis kas on üldse mõtet rääkida juriidiliselt siduvast rahulepingust Ukrainaga?

Lauri Mälksoo: Ajalugu näitab tõesti – näiteks Martens esindas seda seisukohta väga tugevalt Tsaari-Venemaal, et lepingud peegeldavad oma ajastu jõudude tasakaalu. Nii Tsaari-Vene kui ka Nõukogude teoorias on olemas arusaam, et kui jõudude tasakaal muutub Venemaale soodsamas suunas, siis tuleb neid lepinguid revideerida. Seda põhjendatakse “olude muutumisega”.

Lepinguid nähakse sageli taktikalise vahendina. Näiteks Lenin ütles Brest-Litovski rahulepingu kohta, et andsime territooriumi ära aja võitmiseks. Juba 1918. aasta novembris, kui Saksamaal puhkes revolutsioon, tühistas Nõukogude Venemaa selle rahulepingu ühepoolselt.

Kas see tähendab, et lepingute sõlmimine on mõttetu? Mina nii ei arva. Leping loob ajutise rahuperioodi või annab hingetõmbeaega. Ajalooliselt on mõnes olukorras ka see olnud väga väärtuslik.

Näiteks külastasin hiljuti Thbilisis Gruusia riiklikku ajaloomuuseumi. 1920. aastal sõlmis Gruusia Demokraatlik Vabariik rahulepingu Nõukogude Venemaaga, sarnaselt Tartu rahulepingule. Erinevalt Eestist lubas see leping Gruusias kommunistliku partei tegevust. Seda parteid kasutati Gruusia “ümberpööramiseks” ja juba 1921. aasta mais tungisid Nõukogude väed sisse. Lepingus lubati enesemääramisõigust “igaveseks ajaks”, aga see kestis vähem kui aasta.

Minu lähenemine on akadeemiline: uurin mustreid, aga ükski teadlane ei saa väita, et ajalugu kordub täpselt ühtemoodi. Me ei ole ajaloo pantvangid. Nii et jah, rahulepingu sõlmimine võib anda Ukrainale hingetõmbeaega, kuid see ei kõrvalda ohtu, kui kellegi peas püsib veendumus, et Ukraina peaks olema Venemaa osa. Seda ei võta ära ükski leping.

Rahvusvahelist õigust kiputakse idealiseerima, kuid üsna sageli on selle näol tegu suurriikide huvide ajaloolise kompromissiga – n-ö “kivistunud ajalooga”. Näiteks on viimastel aastatel palju räägitud 1948. aasta genotsiidi definitsioonist – sellest, kuidas Stalini nõudel see n-ö sobivaks nuditi, aga ka sellest, kuidas USA vältis konventsiooniga liitumist aastakümneid seoses kodumaise segregatsiooniga.

Kui õigussüsteemid ongi algusest peale disainitud kaitsma oma loojate minevikupatte, siis kas praegune võimetus Venemaad korrale kutsuda on üldse piltlikult öeldes süsteemi rike või selle süsteemi algne omadus? Ehk kas juristid peaksid pügalate kõrval nägema ka ajaloolisi jõuõlgasid ja konteksti, milles mingi norm sündis?

Lauri Mälksoo: 2028. aasta jaanuaris pean Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias loengusarja teemal “Väikeriigid, suveräänne võrdsus ja rahvusvaheline õigus”. Viimased 400 aasta jooksul on püsinud idee suveräänsest võrdsusest – nii suur- kui ka väikeriik on rahvusvahelises õiguses võrdsed subjektid. Nagu ütles 18. sajandi šveitsi jurist Emer de Vattel: hiiglane ja kääbus on mõlemad inimesed.

Tegelikkuses on see aga pidevalt olnud pingeväljas. Sõlmitud on ebavõrdseid lepinguid, on olnud protektoraate ja asümmeetrilisi kohustusi. See, et õigus peegeldab jõupositsioone, kehtib paraku ka siseriiklikus õiguses. Kust tuleb omand? Kes sai rikkaks ja kuidas? Ma ei usu, et me alati nende küsimuste vastuseid kuulda tahame. 

Rahvusvahelise korra kujunemise kõige drastilisem näide ongi ehk seesama rahvusvaheline kriminaalõigus. Näiteks genotsiidi mõiste puhul nõudis Nõukogude Liit, et holokaust oleks genotsiid, aga GULAG ei oleks. Samuti Nürnbergi protsessil: esimene kuritegu, millest seal räägiti, oli kuritegu rahu vastu ehk agressioon. Nõukogude Liit nõudis samal ajal, et ei tohi rääkida Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidest.

Tegelikult puudutas see pakt kuut Ida-Euroopa riiki. Kuid siin on paradoks, sest jõud tekitas õiguse. Nii sai Nõukogude Liit rääkida Saksamaa agressioonist Poola vastu, samal ajal ise selles episoodis osaledes. Seda pinget ei ole võimalik täielikult lahendada. Seepärast on muuseas oluline, et ajaloolase Francine Hirschi raamat “Soviet Judgment at Nuremberg” tõlgitaks ka eesti keelde – ida-eurooplase jaoks on see legitiimsuse keskne küsimus.

Lauri Mälksoo Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Miks ma tegelikult selle küsimuse püstitasin, oli see, et intervjueerisin enne jõule Austraalia ajaloolast Dirk Mosest. Tema keskne väide, rääkides genotsiidi mõistest, oli et me peame arvestama selle sünnikontekstiga, mis on omakorda selle tänastesse tõlgendustesse vaikivalt sisse kirjutatud. Me peaksime vaatama kriitiliselt tagasi ajaloole ja küsima, kas me tegelikult saame sellise genotsiidi mõistega tänapäeva sõjapidamise kontekstis midagi peale hakata.

Lauri Mälksoo: Samas on rahvusvahelist õigust ja multilateraalseid rahvusvahelisi lepinguid väga keeruline muuta. See loobki pinge küsimuses, kas juriidiline õigus on alati adekvaatne. Mõned riigid on seda lahendanud nii, et nad on oma siseriiklikus karistusõiguses kasutanud laiemat genotsiidi definitsiooni. Näiteks Prantsusmaa karistusõiguses on see mõiste ulatuslikum kui 1948. aasta konventsioonis.

Juristina on mulle huvitav, et Leedu on esitanud ajaloolisi genotsiidijuhtumeid, mis on jõudnud Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Lahendites nagu Vasiliauskas ja Drėlingas on Strasbourgi kohtunikud vaaginud, kas Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud repressioone võib käsitleda genotsiidina. Osa kohtunikke kahtles ja kohus jäi selles küsimuses lõhki.

See on taas näide sellest, kuidas ajalugu meid kummitab. Me kõik tuleme ajaloost. Seepärast on oluline, et neid teemasid käsitletaks mitte ainult poliitilises retoorikas, vaid ka teaduses. Poliitika kaldub rääkima ajaloost loosungite keeles, teadus aitab süveneda.

Sarnaselt genotsiidi definitsioonile peegeldab ka ÜRO Julgeolekunõukogu teise maailmasõja järgset konsensust, mis enam ei kehti. Venemaa kasutab seal vetoõigust, mille ta päris NSV Liidult, et blokeerida enda agressiooni uurimist. Kas me oleme jõudnud hetke, kus ÜRO on muutumas sama hambutuks kui Rahvasteliit, sest ta on jäänud ajaloo vangiks?

Lauri Mälksoo: ÜRO suurim probleem on praegu see, et osa liikmesriike – alustades USA-st – ei ole maksnud oma liikmemaksu. Kuna USA osa eelarves on väga suur, on see hakanud takistama ÜRO tööd. Tean mitmeid juhtumeid, kus töötajate tööaega on kärbitud. Asi ei ole mingites üüratutes palkades, vaid näiteks selles, kas Genfis saab lõpuks kohtuda viis nädalat või ainult ühe.

Teiseks pole Venemaa vetoõigus ainus probleem. Globaalse lõuna riikide silmis on sama suur mure USA vetoõigus Iisraeli toetuseks. Ausalt öeldes ongi see Julgeolekunõukogu olemus. Need riigid võtsid endale selle õiguse ja vaatamata kõigile erimeelsustele – olgu külma sõja ajal või hiljem – on nad selles formaadis laias laastus ühel meelel. Neile sobib olukord, kus ÜRO ei saa võtta vastu ka ühtegi nende huvidega vastuolus olevat otsust.

Julgeolekunõukogule avaldub tänapäeval põhiline surve sellest, et mitte-läänemaailm ei ole privilegeeritud liikmete seas piisavalt esindatud – pole Lõuna-Ameerikat, Aafrikat ega Indiat. Jaapan ja Saksamaa soovivad samuti alalist kohta, kuid poliitiliselt ei ole see teema praegu enam esmatähtis. Samas on see ka loogiline. Kui Julgeolekunõukogu alaliste liikmete arvu laiendada ja lisada sinna veel kontinente, ei muutuks nõukogu sellest otsustusvõimelisemaks, pigem vastupidi.

Lauri Mälksoo. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Räägime Venemaast kui tormi tekitajast, aga tegelik “tuba, kus elevant asub”, on ju Hiina. On öeldud, et kui Venemaa tahab olemasolevat lauda ümber lükata, siis Hiina tahab istuda laua otsas ja reegleid tasapisi endale sobivaks kruttida. Kuidas teie hindate – kumb on läänelikule rahvusvahelisele õigusele suurem eksistentsiaalne oht: kas Venemaa brutaalne revanšism või Hiina kannatlik alternatiivse süsteemi ehitamine?

Lauri Mälksoo: Tänase seisuga ütleksin, et Venemaa käitumine – avalik normide rikkumine, agressioon – kujutab endast vahetumat ohtu. Hiina puhul tõstatuvad probleemid näiteks Xinjiangi ja Tiibet inimõiguste ning rahvaste enesemääramise seisukohalt.

Mis puudutab näiteks Taiwani, siis Hiina Rahvavabariik väidab, et Taiwan on ajalooliselt selle osa – Jaapan võttis selle koloniaalajastul – ja et need suveräänsuse üleminekud tuleb dekoloniseerida. Samas on Taiwani rahva enamus juba pikalt elanud eraldi ning harjunud teistsuguse süsteemiga. Siin põrkuvad erinevad loogikad.

Samas ma ei näe, et Hiina ehitaks ainult alternatiivset süsteemi. Nad püüavad tegelikult ka ÜRO-s suuremat rolli haarata ja tähtsatesse ametitesse pääseda.

Uurides Vene rahvusvahelise õiguse ajalugu, jõudsin ka Hiinani. Märtsis ilmub Oxfordi Ülikooli kirjastuses raamat “All Under Heaven”, kuhu kirjutasin peatüki Vene ja Hiina suhetest rahvusvahelise õiguse ajaloos. See on väga põnev teema. Tänapäeval paistavad Venemaa ja Hiina silma liitlastena, aga nii ei ole alati olnud. Näiteks 1960.–1970. aastatel oli nende vahel tugev ideoloogiline vastasseis. Hiinas nimetati Nõukogude Liitu lausa imperialistlikuks – täpsemalt sotsialistlikuks imperialismiks.

See meenutab mulle George Orwelli “1984”, kus oli kolm suurt riikide plokki, ja kogu aeg muutus, kes oli kellega sõber. Samal ajal oli keelatud meenutada, et varem oli teisiti. Sellest vaatepunktist on huvitav ka praegune USA flirt Venemaaga – just Hiina–Venemaa–USA kolmnurga kontekstis. Küsimus on, kas tulevikus võib taas tekkida USA–Venemaa lähenemine, mis muudaks ka Venemaa suhteid Hiinaga.

Kurikuulus õigusteoreetik Carl Schmitt ennustas, et tulevik ei kuulu universaalsele õigusele, vaid “suurruumidele” (Großraum), kus iga impeerium kehtestab oma reeglid ja teised sinna ei puutu. Jätame kõrvale tehnilised standardid, lennunduse ja kaubanduse, mis ilmselt toimivad edasi, aga vaatame väärtusi.

Kui Venemaa ehitab oma “tsivilisatsiooni”, Hiina surub peale oma inimõiguste narratiivi ja USA tegeleb jumal teab millega, siis kas see tähendab, et universaalne rahvusvaheline õigus, nagu me seda Läänes pärast 1945. aastat tundsime, ongi surnud? Või on hoopis kadunud suurriikide silmakirjalikkus – nad ei varja enam oma tegelikke huve?

Lauri Mälksoo: See on dialektiline ajalooline protsess. Rahvusvahelise õiguse universaalsuse kõrval on alati eksisteerinud ka regionaalsed ideed. Schmitt oli lihtsalt üks neist, kes need sõnastas. Juba 20. sajandi alguses tuli Lõuna-Ameerikast tees, et on olemas eraldi Ameerika rahvusvaheline õigus. See oli reaktsioon Euroopa ja Põhja-Ameerika kapitali võimule, eriti välisinvestorite õiguste ja suveräänsuse küsimustes. Tšiili jurist Alejandro Álvarez oli selle idee eestkõneleja.

Kui lugeda Carl Schmitti, siis tema põhiline näide on Ameerika Ühendriigid ja Monroe doktriin (1823), mis ütleb, et Euroopa ei peaks sekkuma Ameerika mandri asjadesse. Huvitaval kombel kirjutati see doktriin Rahvasteliidu statuuti sisse, et meelitada USA-d liituma, kuigi lõpuks nad ei ühinenudki.

Isegi ÜRO harta ajastul on jäänud pinge universaalse ja regionaalse rahvusvahelise õiguse vahel. Tänapäeval on unustatud, et näiteks 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias õigustas Nõukogude Liit oma sekkumist nn sotsialistliku rahvusvahelise õigusega. Idee oli, et universaalse õiguse kõrval kehtib sotsialistlike riikide vahel eraldi tasand, kus printsiibid on teised. Näiteks relvajõu kasutamine nende vahel ei olnud keelatud – vastupidi, seda nõudis proletaarne internatsionalism. Nõukogude Liidul oli lausa n-ö kohustus sekkuda, kui kapitalistid ähvardasid võimule tulla.

Universaalse rahvusvahelise õiguse idee on seega pidanud pidevalt võistlema regionaalsete hegemooniatega. Need kaks tasandit eksisteerivad kõrvuti ja sõltuvalt ajast on üks tugevam kui teine. Võtame inimõigused: Euroopa Inimõiguste Kohtu standard on palju rangem kui see, mida suudab kehtestada ÜRO. Rahvusvahelises õiguses ei saa olla nii idealistlik, et seda mitte märgata.

Samas ei tähenda see, et universaalne õigus on surnud, aga küsimus on, kui kaugele on mõned suurriigid, kes oma piirkonnas hegemooni staatust taotlevad, valmis minema, et kirjapandud norme rikkuda.

Lauri Mälksoo. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Teie raamat kirjeldab Vene impeeriumi erakordset elujõudu läbi sajandite. Kas praegune sõda tähistab selle impeeriumi lagunemise lõppfaasi või on see lihtsalt järjekordne valulik kramp, mis võib kesta veel kaua? Ja kas rahvusvaheline õigus – näiteks Putini vahistamismäärus – on siin protsessis reaalne relv impeeriumi lammutamiseks või jääb see vaid Lääne moraalseks lohutusauhinnaks?

Lauri Mälksoo: Ajaloo uurimise eelis on see, et see ei kohusta prognoosima. Lääneriikide ja sealhulgas Eesti jõulise tegevuse taga – et vastutusmehhanismid, mis võib olla ka raha reparatsioonide näol, oleks loodud – on üks laiem idee: rahvusvaheline õigus saab moraalselt kehtida ainult siis, kui see on printsiibis rakendatav kõigi suhtes.

Kas seda ka tegelikult rakendatakse ja kui ulatuslikult – see selgub ajas. Suure tõenäosusega juhtub näiteks see, et keegi, kes on Venemaa poolelt Ukrainas sõjakuriteo toime pannud, otsustab reisida mõnda Euroopa Liidu riiki ja võib seal vahistatud saada. Seda võib elu kaasa tuua. Kas see jõuab ka riigi juhtkonnani – ma ei söanda prognoosida. Teame ajaloost, et agressioonikuriteo eest karistamiseks oli vaja riigi alistumist (näiteks Natsi-Saksamaa ja Jaapan).

Venemaa käitumine Ukrainas on katse. Pärast 1990. aastate erinevate identiteetide katsetusi – Venemaa kui demokraatia, kui Euroopa osa, kui vabariik – on ta langenud tagasi ideesse, et on midagi suuremat kui tema piirid. See on katse tuua tagasi midagi varasemast impeeriumist.

Minu arvates on selle jõudemonstratsiooni ja valmisoleku, saata palju inimesi surma mingi idee nimel, eesmärk ka sisemine: hoiatada rahvaid ja rahvusgruppe Venemaa sees – autonoomial on piirid. Venemaal on levinud tõlgendus, et bolševike-aegne enesemääramise lubamine oli suur viga, mida enam ei korrata. On mindud tagasi imperiaalse identiteedi nõudmise juurde. Nagu aga Nõukogude multifilmis “Kolmanda planeedi saladus” öeldi: millega see kõik kord lõpeb, seda ma ei söanda ajaloo pinnalt üheselt prognoosida.

Te õpetate Tartu Ülikoolis noori juriste. Kuidas on õpetada rahvusvahelist õigust ajal, mil aknast välja vaadates näeme selle pidevat rikkumist? Kas te ei tunne vahel, et õpetate justkui ladina keelt – midagi, mis on ilus ja süsteemne, kuid kuulub pigem minevikku kui tulevikku?

Lauri Mälksoo: Kuigi rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete järgimine ei ole parimas seisus, tundub see töö mulle siiski oluline. Need debatid ja vaidlused on tähenduslikud.

Tõsi, õpetades ei saa alati öelda, et mõni doktriin on kuldmuna – absoluutne tõde. Sageli ei vasta doktriin tegelikule elule. Mina isiklikult eelistan õpetada dialektiliselt: näidata, kuidas erinevad ideed eksisteerivad kõrvuti ning kuidas need ajas kokku põrkuvad. Ma ei taha, et tudengid tuubiks, vaid et neil tekiks arusaam ja tunnetus ideede kujunemisest. Samas on ka asju, mida tuleb õpetada kui teadmist – konkreetseid kaasuseid ja lepinguid. 

Rahvusvahelises õiguses pole aga kunagi eeldatud, et geopoliitiline tegelikkus oleks ideaalselt kooskõlas juriidilise raamistikuga. Näiteks ka liikluseeskirju rikutakse igapäevaselt, ent me ikka õpime neid. Rikkumine ei tähenda, et normid lakkavad kehtimast. Tõsi – rahvusvahelises õiguses pole kiirusekaameraid ja liikluspolitseinikke nii selgelt näha, aga see ei tähenda, et neid norme pole olemas või et nende tundmine oleks mõttetu.

Professor Mälksoo raamat “Russia, the Soviet Union, and Imperial Continuity in International Law” ilmus Oxfordi Ülikooli kirjastuses.