Öeldakse «kohviveski» – ja juba käib seltskonnas väike elektrisähvatus: Muhu, suvi, ülbe linnaproua, see hääl, mis suudab sama lausega solvata, käskida, hellitada ja tõmmata kõigele vee peale… ning siis, täiesti ootamatult, tuua esile mingi inimlik dimensioon, mis ei tühista koomikat, vaid süvendab seda. Kuuldes Lia Laatsi nime, naerab meis miski tahtmatult ja õnnelikult, ehkki naljad ise võivad tunduda iganenud. Nõukogude aja rahvaste vanglas oli naer see võti, mis andis inimestele korraks vabaduse, ning seetõttu mäletame ja armastame me ka oma aja ära elanud nalju. Me seostame neid näitlejatega, kes meid esimest korda naerma panid.
Oma igapäevaelus meenutan ma Lia Laatsi ilmselt tihedamini kui nii mõndagi teist näitlejat, kellega mul on õnn olnud kasvõi põgusalt lavalaudu jagada – ja seda tänu ühele anekdoodile, mille proua Laats rääkis. Mina olin siis vaevu 20-aastane nolk ja osalesin koos paljude juba eluajal legendiks muutunud näitlejatega estraadikavas, mis oli määratud jääma Lia Laatsi viimaseks avalikuks etteasteks.