Struktuurimuudatused on iga linnavalitsuse õigus ja vastutus. Küsimus ei ole selles, kas organisatsiooni võib ümber korraldada. Küsimus on selles, millist juhtimiskultuuri ja ambitsiooni me sellega toetame.
Hariduse, kultuuri ja spordi ühendamine võib paberil tunduda loogiline. Need valdkonnad on seotud inimese arenguga ja terviklik vaade lapsepõlvest täiskasvanueani on sisuliselt põhjendatud. Olen alati pidanud oluliseks, et huviharidus, lasteaed, kool, noorsootöö, kultuur ja liikumine ei tegutseks eraldi, vaid moodustaksid ühtse, koostöise terviku. Ent ühendamine olukorras, kus kaovad senised visionäärid ja kootsid ning valdkondi eest vedavate töötajate arv väheneb, ei ole pelgalt horisontaalsemaks muutmine. Küsimus on juba edaspidises võimekuses.
Hariduses, kultuuris ja spordis on viimastel aastatel teadlikult juurutatud kaasavat juhtimist. See tähendas regulaarseid arutelusid, eesmärgistamist, tagasisidestamist ja hallatavate asutuste juhtkondade (hallatavaid asutusi on kahe osakonna peale 40) ja valdkondi kureerivate spetsialistide võimestamist. Juht ei olnud üksnes korralduste andja ega kontrollija, vaid valdkonda sügavuti tundev visionäär ja arengu toetaja. Selline juhtimismudel eeldab aega, kohalolu ja süsteemset tööd linnaametnikega, kes iga päev töötavad inimestega ja loovad seeläbi väärtust linnaelanike heaolusse.