Ma ei tea, kas seda saab nõrkuseks nimetada, aga ma arvan, et peamine on see, kuidas jõuda piisavalt kiiresti reformidega läbi avanenud võimaluste aknast. Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris [ELi] laienemisest eriti ei räägitud. Sellest ajast alates on see dialoog taas ellu ärganud, pakkudes võimalusi nendele kandidaatriikidele, kes soovivad enim edasi liikuda. Lääne-Balkani riigid on sellega tegelenud juba pikka aega, Moldova oleks võinud selleks võimaluseks paremini valmis olla. Samas oleme väga pühendunud, et n-ö kodutöödega järje peale saada.
Kas on kindlaid valdkondi, mille kallal peate vaeva nägema? Räägitud on nii administratiivsest suutlikkusest kui ka korruptsiooniga võitlemisest.
Liitumiseks tehtavate ettevalmistuste aluseks on loomulikult õigusriigi reformid. Moldova oli enne president [Maia] Sandu ametisse astumist aastaid justkui pantvangis. Seega on meil vaja palju teha [korruptsiooni] väljajuurimiseks, see võtab keerukaid vorme, nagu näiteks praegu läbiviidav kontrolliprotsess.
See tähendab kohtusüsteemi puhastamist korruptsioonist, korrumpeerunud kohtunikest ja prokuröridest. See on keeruline reform, mida oleme alustanud ja mille edukale lõpuleviimisele oleme pühendunud.
On ka muud tüüpi reforme, näiteks need, mis on seotud keskkonna ja muude valdkondadega, mis on väga kapitalimahukad. Õigustik on oluliselt arenenud, kasvanud märkimisväärselt just roheteemade poolest. See on keeruline ülesanne mitte ainult kandidaatriikidele, vaid ka mõnedele liikmesriikidele.
Seega tähendab meie jaoks, arvestades meie ambitsioonikat poliitilist ajakava, olla valmis ühinemiseks ELiga 2030. aastal, et peame suunama palju ressursse, et jõuda järele standarditele, mida teised, st liikmesriigid, täna naudivad. Avaliku sektori haldussuutlikkus on väljakutse kõikidele väikestele riikidele, mitte ainult Moldovale, kuid me oleme seda viimase paari aasta jooksul tugevdanud, muuhulgas meie partnerite toel.