Saates astusid televaataja ette kaks meeskonda, kelle kaptenid on Urmas Vaino ja Mart Normet. Külalisteks olid seekordses saates Karl-Erik Taukar, Peeter Oja, Jan Uuspõld ja Sepo Seeman.
Telemängu reeglid on lihtsad. Mängija peab võtma enda laualt ühe kaardi ja lugema ette seal oleva väite. Vastasmeeskond peab välja selgitama, kas tegemist on tõese või vale väitega.
«Oskan sea seljas ratsutada sama hästi kui hobuse seljas,» loeb Jan Uuspõld oma esimeselt kaardilt. Seejärel küsivad vastasmeeskonna liikmed temalt täiendavaid küsimusi, et selgitada välja, kas Uuspõld on päriselt seaga sõitnud või ajab lihtsalt udujuttu. Kuidas ja kus see seaga ratsutamine toimus, uurivad vastasmeeskonna liikmed põnevusega.
Vastasmeeskond mõistatamas, kas Jan Uuspõllu räägitud lugu vastab tõele. Foto: Ekraanitõmmis saatest.
«Olin siis umbes 10-aastane, aastal 1983 hakkasin sea seljas ratsutama. See juhtus Rummu vangla territooriumil,» räägib Uuspõld. Ta jutustab, et need olid Rummu vangla sead ja Jan oli sel hetkel seal sigade juures koos vennaga. Mõistagi tekib küsimus, kuidas lapsed vangla territooriumile üldse sattusid? «Vanaema peika oli seal vanglas, istus kinni seal,» täpsustas Uuspõld. Näitleja räägib, et tema vanaema tuli vanglasse oma peigmehele külla ja võttis lapselapsed kaasa. Lapsed otsisid endale seni tegevust ja leidsidki aedikust sead. Jan valis kõige suurema sea ja prooviski koos vennaga sellega sõita.
Kas see lugu on tõde või vale? Selgus, et lugu ongi tõene ja selle tõestuseks näidati stuudios ka fotosid. «Lõbustusparki tol ajal ei olnud. See oli pereüritus vanglas sigadega sõita,» lausus Peeter Oja.
Milliseid tõeseid ja mittetõeseid lugusid vestsid teised saates osalejad, vaata kordussaatest pühapäeval kell 22:25.