Tartu Ülikooli Kliinikumi üldkirurg ning Tartu Ülikooli onkoloogia nooremteadur Andri Jääger rõhutas intervjuus Novaatorile, et jämesoolevähi sõeluuringut ei tohiks peljata. Isegi positiivse peitveretesti tulemuse korral leitakse vähk ainult kuuel protsendil inimestest. Paraku ei lähe paljud inimesed  pärast positiivset peitveretesti edasistele uuringutele.

Statistika näitab, et Eestis sureb aastas 400 inimest soolevähi tõttu. Samuti on soolevähki haigestumus Eestis Euroopa keskmisest kõrgem. Võrdlusena hukkub liikluses umbes üks inimene nädalas. Miks meil sureb nii palju inimesi soolevähki?

Eestis haigestub jämesoolevähki aastas ligi 1000 inimest või isegi üle selle ja tõesti 40 protsenti neist sureb. Haigestumise sagedus on viimastel aastatel järjest tõusnud, sest eestlaste eluiga on pikem ning elustiil selline, mis soodustab jämesoolevähi teket.

Mis jämesoolevähi puhul need riskitegurid on?

Umbes veerand jämesoolevähi juhtudest on perekondlikud ehk pärilikkusest põhjustatud, aga ülejäänud kolmveerand on põhjustatud mingisuguste riskifaktorite poolt. Need on seotud elustiiliga, toitumisega ja liikumisega. Üks oluline riskifaktor on kõrge vanus.

Kui rääkida geneetilisest poolest, siis kui näiteks ühel vanematest on soolevähk avastatud, kas laps peaks ka valmis olema, et teda võib tabada sama saatus?

Jah, uuringutega on selgelt näidatud, et jämesoolevähi esinemine lähisugulaste hulgas tõstab ka selle inimese haigestumise risk. Nendel inimestel oleks eriti oluline elu jooksul teadvustada, et selline haigus võib neid tabada, ja silmas pidada ning vältida riskifaktoreid. Muidugi, kui perekonnas on olnud jämesoolevähki ja tuleb sõeluuringu kutse, siis on väga oluline seal osaleda.

Kui veel riskitegureid puudutada, kui palju on elustiiliga võimalik mõjutada seda, et oleks väiksem tõenäosus soolevähki haigestuda?

Sellega on võimalik haigestumist päris palju mõjutada. Suurte uuringute ja metaanalüüside raames on need mõjud isegi protsentuaalselt välja arvutatud, kuigi nende täpsust on raske hinnata. Kui vaadata maailmakaardile, on arenenud riikides haigestumus kõrgem võrreldes vähem arenenud riikidega. Laias laastus võib öelda, et see on arenenud riikide ja lääneliku elustiili haigus.

Suurim roll muudetavate riskifaktorite osas ongi just elustiilil: toitumine, liikumine, suitsetamine ja alkoholi tarvitamine. Kõige lihtsam rusikareegel on see, et tuleb toituda mõistlikult ja tasakaalustatult. Dieet peaks olema mitmekülgne ja tervislik. Mida inimestele juba algkoolist õpetatakse, on taldrikureegel. See sageli läheb kõrvadest mööda, aga taldrikureegel peab põhimõtteliselt paika ka jämesoolevähi kontekstis, see on tõendatud.

Tegelikult võiksid kõik inimesed teada, et just punase ja töödeldud liha ületarbimine on selgelt tugeva tõendusastmega riskifaktor, mis tõstab jämesoolevähi riski. Meie toidulaud kujundab soolestiku keskkonda ning mõjutab otseselt seal elavaid erinevaid baktereid, kelle tegevus aitab säilitada limaskesta kaitsebarjääri.

Andri Jääger Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Ja mida rohkem baktereid, seda parem?

Mitte ilmtingimata. Oluline on bakterite mitmekesisus. Kui bakterite keskkond on väga üksluine, on kõrgem jämesoolevähi tekkimise risk. Kui inimene sööb üksluiselt, näiteks suhkru- ja rasvarohkeid toite, siis domineerivad seal sellised bakterid, kellele see toit meeldib, ja need ei ole meile nii head. Näiteks bakterid, kes toodavad butüraati, mis on antioksüdant ja kaitseb meid põletiku eest, tahavad väga kiudaineid, marju ja puuvilju. Oma toitumisega me toidame ka neid baktereid, kes meil seal soolestikus seda keskkonda loovad.

Võtame ette liikumise. Kui palju sellel päriselt mõju on? Kas tõesti see, kui inimene istub tööl kaheksa tundi, läheb koju ja lamab diivanil edasi, mõjutab justnimelt soolevähi saamise võimalust?

Jah, seda on üsna põhjalikult uuritud. Istuv elustiil on oluline jämesoolevähi haigestumise riskifaktor. Näiteks on uuringud näidanud, et inimesel, kellel on selgelt istuv elustiil, on 44 protsenti kõrgem jämesoolevähki haigestumise risk. Neid konkreetseid protsente on tegelikult raske täpselt välja öelda. Kuigi tõendusaste on mõõdukas, tähendab see, et efekt on olemas, aga selle suurust on keeruline hinnata.

Istuv elustiil põhjustab ülekaalulisust, metaboolset sündroomi ja insuliiniresistentsust. On teada, et kõrgemad insuliinitasemed veres soodustavad vähirakkude kasvu. Teiseks soodustab liikuv elustiil regulaarset kõhutegevust. Kui soolestik toimib regulaarselt, siis on potentsiaalsed kantserogeenid ehk vähki põhjustavad ained soole sisepinnaga vähem aega kokkupuutes. See on hästi multifaktoriaalne, aga on selge, et füüsiliselt aktiivsetel inimestel on haiguse tekkimise tõenäosus madalam.

See on vist täpselt samamoodi paljude teiste haiguste puhul, näiteks südame-veresoonkonna haiguste puhul, mis on niisamuti Eestis väga suur probleem. Istuv eluviis on saatanast.

Jah. Vähene liikumine, ebatervislik toitumine ja muud kahjulikud tegevused, nagu suitsetamine ja alkoholi tarvitamine, mõjutavad meie tervist väga laialt ja negatiivselt. Need põhjustavad kroonilist põletikku. Kui jämesoole limaskest on pidevalt põletikus, põhjustab see jämesoole sisekesta rakkudes muutusi, mis viivad vähieelsete seisundite ja hiljem vähi tekkele.

Elustiili mõju sellele riskile on hästi pikaajaline. Kui keegi mõtleb, et tahab jämesoolevähi ennetamiseks oma elustiili muuta, peab see muutus olema pikaajaline ja kestma kogu elu. Samas on ka nii, et kui keegi läheb restorani ja sööb ühe suurema lihatüki, siis see üks kord tema riski otseselt ei tõsta.

Oletame, et inimene on 40-aastane ja elanud üsna ebatervislikku elu. Kui ta nüüd teeb kannapöörde ja hakkab tervislikuks, kas siis on võimalik riski vähendada või on kahju juba tehtud?

Mingil määral võib olla kahju tehtud, aga 40-aastane inimene on tänapäeval alles oma elu poole peal või ei ole sinna veel jõudnudki. Põhimõtteliselt ei ole kunagi liiga hilja seda muutust teha, sest jämesoolevähki haigestumine hakkab tõusma viiekümnendates eluaastates ja kõige rohkem just kuuekümnendates ehk 40-aastasel inimesel on sinna veel üsna palju aega.

Teine oluline asi elustiili juures on see, et isegi kui inimesel on halb õnn ehk ta elab tervislikult, aga saab ikka vähi, kas siis pärilikkuse tõttu või mõnel muul põhjusel, on tervislikult elatud elu hoidnud patsienti heas vormis. Kui need inimesed jõuavad arstideni, me avastame neil vähi ja hakkame neid ravima, näeme väga selgelt, et hea tervise juures inimesed taluvad ka ravi palju paremini. Neil esineb vähem tüsistusi, nad toibuvad operatsioonidest ja taluvad keemiaravi paremini. Tervislikul eluviisil on tegelikult väga laiapindne mõju.

Andri Jääger Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Millised on jämesoolevähi esmased sümptomid, mille puhul inimene võiks hakata mõtlema, et äkki tal on see haigus?

Jämesoolevähk ei anna sageli üsna pikka aega endast üldse märku. Ajaks kui sümptomid tekivad, näeme enamasti, et haigus on juba levinud. Kui küsida konkreetseid sümptomeid, siis peamiselt pöörduvad inimesed arsti poole kõhutegevuse muutuse tõttu: kõhukinnisus, vahelduv kõhukinnisus ja -lahtisus –, verine väljaheide, limaerituse suurenemine väljaheites, kõhuvalu, kaalukaotus ja nõrkus. Sageli kasvajad veritsevad nii, et väljaheites punast värvust näha ei ole. Selline pikaajaline verekaotus põhjustab aneemiat ning see omakorda nõrkust.

Kui inimene kahtlustab, et tal on jämesoolevähk, kuidas seda diagnoositakse?

Kõige lihtsam asi, millest alustada, on väljaheite peitveretest. See uuring võtab väga vähe aega, on valutu ja lihtne teostada. Erakliinikus maksab see väga vähe, aga kui inimesel on sümptomid, on see test näidustatud ja selle saab teha tasuta näiteks perearsti juures. Kui see test on negatiivne, on jämesoolevähi olemasolu väga ebatõenäoline. Kui aga test on positiivne, on vaja lisauuringuid.

Kui inimene osaleb sõeluuringul ja saab peitveretesti positiivse tulemuse, siis see kindlasti ehmatab, aga mida see tulemus tegelikult tähendab?

Sõeluuringus osalemine võib anda kolm tulemust. Esimene: inimene osaleb, test on negatiivne ja ta saab kinnitust, et tema jämesoolega on kõik korras.

Teise variandina annab positiivse tulemuse ja inimene kutsutakse koloskoopiale. Tehakse uuring ja vähki ei avastata. Ligi poolel positiivse testi andnud inimestest leitakse samas vähieelseid muutusi, mis aastate jooksul võivad areneda vähiks. Need saab sama uuringu käigus eemaldada ja vähki ei tekigi – vähk on ennetatud.

Kolmanda variandina saavad kuus protsenti nendest positiivse testiga inimestest vähidiagnoosi. Seegi on positiivne, sest haigus avastatakse enne sümptomite teket. Väga suure tõenäosusega on see sel juhul algstaadiumis ja seda saab ravida.

Põhimõtteliselt võiksid kõik need kolm tulemust inimesele anda kindlustunde. Isegi kui leitakse vähk, on see väga sageli veel võidetav.

Kui vaadata näiteks jämesoolevähi sõeluuringu statistikat, siis nendest inimestest, kellel peitveretest on positiivne, leitakse vähk ainult kuuel protsendil. Positiivse peitveretestiga inimestest umbes 45 protsendil ehk peaaegu poolel, avastatakse vähieelsed muutused. Need eemaldatakse sama protseduuri käigus ja seetõttu välditaksegi vähiteket – sinna kohta ei saa vähki tekkida. See tähendab, et umbes pooltel ei leita ei vähieelset seisundit ega vähki.

Siiski, pooled inimesed, kes selle positiivse testi tulemuse saavad, ei tee seda uuringut asjata. Ligi pooltel hoitakse vähiteke ära ja vähidiagnoosi saab umbes kuus protsenti.

Neid, kes osalevad sõeluuringul ja annavad negatiivse testi, on oluliselt rohkem. Näiteks 2022. aastal kutsuti 81 000 inimest, kellest osales pea 45 000 ja neist 41 000 andsid negatiivse testi. Suurem enamus osalejatest saab kinnitust, et nende tervisega on kõik korras. Neist 45 000-st andsid 3100 positiivse testi ja kaks kolmandikku osales koloskoopial, kolmandik mitte. On oluline, et ka need inimesed jõuaksid uuringule, sest statistika järgi võiks nende seast leida veel umbes 60 vähijuhtu.

Andri Jääger Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Kui peitveretesti tulemus on positiivne, siis järgmine lisauuring ongi koloskoopia?

Jah, jämesoole kõige täpsem uurimismeetod on koloskoopia ehk jämesoole uuring painduva toruga, mille otsas on kaamera. Selle protseduuri käigus on võimalik terve jämesool väga täpselt üle vaadata. Tänapäeva instrumendid on väga kõrgtehnoloogilised ja võimaldavad teha erinevaid protseduure. Kui avastatakse kasvaja, saab sealt võtta proovitükid, et teha kindlaks, millega täpselt tegemist on.

Samuti on võimalik avastada ja eemaldada vähieelseid muutusi ehk polüüpe ja adenoome ning saata need uuringule. Saab selgeks teha, kui suure riskiga see polüüp on ja kas see on täielikult eemaldatud. Isegi väiksemaid vähikoldeid on võimalik pisut keerukamate protseduuride käigus koloskoopial eemaldada ilma igasuguse nahalõiketa.

See on ilmselt protseduur, mida päris paljud inimesed pigem pelgavad, sest ega see meeldiv ei tundu.

Väga suur osa patsientidest tuleb uuringule hirmuga. Kui gastroskoopiat nimetatakse kõnekeeles mõõganeelamiseks, siis koloskoopial nii hirmsat hüüdnime ei ole, aga sageli kardavad inimesed seda uuringut veel rohkem. Tavaline arvamus on, et ilma narkoosi, valuvaigistite või rahustiteta ei ole seda võimalik teha ja see ei ole lihtsalt talutav.

Minu praktika näitab, et väga sageli öeldakse pärast uuringu lõppemist, et ei olnudki nii hull. Tegelikult on suur osa nendest uuringutest väga hästi talutavad. Muidugi, mõnedel inimestel on anatoomiliste iseärasuste või varasemate operatsioonide tõttu see uuring tavapärasest keerukam. Neid, kes päriselt vajavad seda narkoosis või ravimite abiga, on aga ikkagi väga vähe.

Olen oma tuttavatelt kuulnud, kes on mõlemad protseduurid läbi teinud, et mõõganeelamine on palju hullem, kuna paljudel tekib okserefleks.

Koloskoopia kestab küll kauem, sõltuvalt patsiendist, anatoomiast ja sellest, mida seal tegema peab, aga keskeltläbi pool tundi. Vahel võib olla puhituse tunnet, kui me täidame soole õhuga, kuid enamasti mingit teravat valu või suurt ebamugavust selle uuringu ajal ei ole.

Kui inimesed saavad jämesoolevähi diagnoosi, kas nad siis ise saavad ka aru, et võib-olla on elustiilis valesid valikuid tehtud või milline on nende reaktsioon?

Nad küsivad, miks ma selle haiguse sain. Enamasti me leiame sealt mingi põhjuse. Mõnel inimesel on siiski nii, et küsid kõigi riskifaktorite ja perekonna kohta ning mitte midagi ei tule välja – siis peabki tõdema, et see on halb õnn. Enamasti aga ikkagi leiab sealt mõne põhjuse, mis tõenäoliselt vähitekkeni viis.

Me ei rääkinud enne väga alkoholist ja suitsetamisest – seegi on selgelt tõendatud, et alkoholi tarbimine ja suitsetamine tõstavad jämesoolevähi riski ning samuti raviga kaasnevate tüsistuste ja probleemide riski.

Kui inimesed soolevähi diagnoosi saavad, mis staadiumis see tavaliselt on?

Nii palju oskan öelda, et ligi kolmandikul on see avastamise hetkel levinud ehk neljandas staadiumis. Kui vaadata elulemust staadiumite lõikes, siis esimese ja teise staadiumi puhul saab üle 90 protsendi haigusest terveks. Kolmanda staadiumi puhul, kui haigus on levinud lümfisõlmedesse, saab üle 70 protsendi terveks. Neljanda staadiumi puhul on see vaevalt kümme protsenti. Kuna sureb 40 protsenti, siis umbes nii see kokku tulebki.

Kui haigus on võimalik avastada enne sümptomite teket, siis on väga suure tõenäosusega see veel vähe levinud ja staadium on madal. Selle puhul on ravi oluliselt lihtsam. Esimese ja teise staadiumi puhul piisab operatsioonist. Patsient tuleb haiglasse, kasvaja eemaldatakse enamasti väheinvasiivselt ehk laparoskoopiliselt, võib-olla lähitulevikus juba ka robotiga. Haiglas ei viibi nad  enamasti üle ühe nädala. Füüsilise töö tegija on töölt eemal kuu aega, istuva töö tegija kaks nädalat. Elukvaliteedis olulist muutust ei ole.

Kolmanda staadiumi puhul on vajalik juba keemiaravi. See kestab mitu kuud ja sellel on sageli kõrvaltoimeid, aga endiselt on võimalik haigusest terveks saada. Neljanda staadiumi puhul on tervenemisvõimalus väga väike ja kasvajat pidurdavat ravi jätkatakse elu lõpuni.

Kui altid on inimesed sõeluuringus osalema?

Sõeluuringus osalemise määr on tasapisi tõusnud. Viimastel aastatel on osalusmäär üle 60 protsendi olnud,  aga sõeluuringuprogrammi edukaks toimimiseks võiks selles osaleda üle 70 protsendi sihtrühmast. Näiteks Taanis osaleb iga-aastaselt üle 80 protsendi. Sellistes riikides, kus programm on aastaid tõhusalt toiminud, on juba märgatud haigusjuhtude vähenemist.

Üks probleem on ka see, et ligi kolmandik neist inimestest, kes said positiivse peitveretesti, ei pöördu järgmisse etappi ehk koloskoopia uuringule. Neil võib seal olla leid, mis vajaks sekkumist, aga koloskoopiat ei teostata. Oluline oleks teada, miks need inimesed sinna koloskoopiale ei pöördu.

Vaatasin, et Jõgevamaal oli jämesoolevähi sõeluuringus osalemise protsent 74. See tuli veidi ootamatult, sest mulle on jäänud mulje, et maapiirkondades käiakse vähem uuringutel. Ida-Virumaal on see niimoodi ka teiste sõeluuringutega. See on vist selgitatav teistsuguse inforuumiga.

Ma arvan, et kõige loogilisema põhjusena inimesed kardavad seda uuringut. Juba see, et kolmandik ei pöördu koloskoopiale, näitab, et nad saavad info, mille põhjal on neil uuringut vaja, aga nad ei lähe. Järelikult on selle uuringu kohta müüte, mis ei vasta tõele.

Sõeluuringu koloskoopia tegemiseks on tegelikult ideaalne variant, sest seal teevad neid uuringuid spetsialistid, kes on teinud vähemalt 600 uuringut. Nende osalemine sõeluuringu programmis on heaks kiidetud erialaseltsi ja tervisekassa poolt. Need toimuvad tunnustatud endoskoopiakeskustes ja tänapäeval kasutatakse meetodeid, mis muudavad uuringu paremini talutavaks.

Andri Jääger Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Praegu kutsutakse sõeluuringule 58–68-aastased inimesed, aga statistika näitab, et üha enam nooremaid inimesi saab selle diagnoosi. Kas peaks selle võimaluse tooma ka noorema vanuserühmani?

Jah, Euroopa Komisjoni välja antud vähitõrjekava soovitab jämesoolevähi sõeluuringu alustamist 50. eluaastast ja paljudes Euroopa riikides alustataksegi sellest vanusest. Ameerika Ühendriikides näiteks sõelutakse juba 45. eluaastast, sest haigestumine hakkab tõusma 50. eluaastast ja järjest rohkem ka alla 50-aastaste hulgas.

Hea uudisena laiendati sellest aastast sihtrühma alumist piiri 60-lt 58-le eluaastale, aga edasine laiendamine seisab ressursipuuduse taga. Ei ole piisavalt spetsialiste, kes neid uuringuid teostaks. Kõik on juba maksimaalselt koormatud ja üle koormatud.

Kuidas jämesoolevähi puhul on, kas teaduses on viimasel ajal avastatud ka midagi murrangulist, kuidas ravi võiks tõhusam olla?

Kui räägime ennetusest ja diagnostikast, siis viimasel ajal on järjest rohkem uuritud jämesoolevähi seotust mikrobioomiga – meie organismis elutsevate mikroorganismide ja bakteritega. See on väga kiiresti arenev uurimisvaldkond ning viimaste aastate uuringud on näidanud, et muutused soolestiku bakterites võivad olla olulised nii vähi tekkes kui progresseerumises. Näiteks inimestel, kellel bakterite mitmekesisus on väga väike, ning domineerivad liigid, mis põhjustavad soolestikus kroonilist põletikku, on jämesoolevähi tekkimise risk kõrgem.

On ka teatud tüüpi baktereid, kes toodavad näiteks antioksüdante. Kui soolestikus on pikaajaliselt palju selliseid baktereid, siis nemad jällegi kaitsevad meid jämesoolevähi tekkimise eest. Üht-teist selles vallas juba teatakse, aga uuringuid on veel palju vaja.

Mis puudutab mikrobioomi teadust, siis seal on vist veel väga palju avastamist, sest seda ei ole liiga palju uuritud.

Jah. Kui inimese genoom püsib kogu elu jooksul suhteliselt stabiilsena ja muutumatuna, siis mikrobioomi mõjutavad elu jooksul väga paljud erinevad tegurid. Näiteks toit, vanus, sugu ja ravimid. Seetõttu on mikrobioomi uurimine oluliselt keerukam, kuid samas ka põnevam, sest see peegeldab inimese eluviisi ja keskkonda. Juba on leitud huvitavaid seoseid, mis viitavad sellele, et mikrobioomi põhjal võib tulevikus paremini hinnata jämesoolevähi riski ning kujundada ennetavaid ja personaalseid ravivõimalusi.

Mis need huvitavad tulemused on?

See, millest sai eelpool räägitud: näiteks on leitud, et teatud bakterite rohkus või nende puudumine võib olla seotud kõrgema või madalama jämesoolevähi riskiga. Mõned bakterid toodavad ühendeid, mis kaitsevad soolestiku limaskesta ja vähendavad põletikku, teised aga võivad toota aineid, mis soodustavad kahjustusi või isegi vähitekke protsesse. Samuti on näha, et inimese toitumine mõjutab otseselt, millised bakterid tema soolestikus domineerivad.

Praegused teadmised annavad lootust, et tulevikus võiks samast väljaheite proovist, mida praegu kasutatakse peitvere analüüsiks, teha ka mikrobioomi analüüs. Nii oleks võimalik inimese jämesoolevähi riski hinnata veelgi täpsemalt ning suunata koloskoopiale veelgi täpsema testi alusel. See muudaks sõeluuringu veelgi tõhusamaks ja vähendaks sageli hirmutavana tunduvaid koloskoopia uuringuid.