Väljapanek ei loo ranget kuratoorset ega esteetilist siduvust ning kaldub üsnagi kaugele Ole enda kunstikäekirjast. See astub ülemõtestamisest mööda, pakkudes kohati raskesti tervikuna seeditavat väljapanekut. Lähemal vaatlusel hakkavad välja joonistuma kindlamad kuratoorsed valikud ning korduvad motiivid.
Galerii üks sein kuulub klassikalistele loodusvaadetele: pruunikad, tõetruud ja muljekad teosed, mis on oma ajaperioodi stiilis kõvasti kinni. Need meenutavad Kumu püsieksponaadi miniversiooni. Seal on ka kaks Kaido Ole vanaonu Eduard Ole tööd, mis lisavad näitusele isikliku ajatelje. Need maalid rippusid Kaido Ole lapsepõlvekodu seintel ning tähistavad nüüd tema kunstikogu alguspunkti.
Galeriis leiab rohkelt geomeetriat, millele juhatab tee sisse maas seisev Hannes Starkopfi skulptuur «Püramiid». Selle taustal on suureformaadiline töö «Evident in Advance» Dénes Farkaselt, mis osales 55. Veneetsia biennaalil. Selle ruuminurga süstemaatilisust suurendavad mitmed autorid, millele paneb omamoodi punkti Alexei Gordini maal, mis pakub kultuurikriitilisemat ja iroonilist olmeelu pilti.