Laps enamik aega silma all, kui mitte oma, siis kellegi naabri. Väikeses kohas teatakse kõikide lapsi ja see annab turvatunde, mida on vaja nii lastel kui ka nende vanematel.
Miks mina sellest kirjutan, kes ma elan Saaremaa teises otsas?
Kirjutan loo, kuidas taastati 1990. aastate alguses Vätta algkool. Vätta kool ehitati algselt 1914. aastal. Suvega panid kohalikud talumehed püsti kooli, kus oma lapsi õpetada. Tolle aja kohta oli see suur ettevõtmine, aga saadi aru, et lastele on tarvis haridust anda.
Vätta kool töötas veel 1940. aastate lõpuski ning lisaks õppetööle toimusid seal kogukonnale tähtsad üritused. Kuigi aeg oli raske, peeti pidusid, tegutsesid rahvatantsu rühmad jne. Ühel ajal pandi kool aga kinni ja lapsed pidid minema mujale.
1990. aastate alguses Vätta kool taastati. Ehitati praktiliselt uus koolimaja, vaid osa vanu müüre jäi alles.
Uus kool sai väikese Vätta poolsaare kohta igavesti suur ja uhke. Hoone ehitasid enamikus kohalikud ehitusmehed. Kooli projekteeris ja objekti juhiks oli Lembit Palts, sünnilt kohalik mees, kelle kodutalu koolimajast paarisaja meetri kaugusel.
Seda kodukooli õnne ei olnud kohalike perede jaoks kauaks, ehk neli-viis aastat. Tollases Pihtla vallas oli kooli sulgemine teemaks mitmel korral. Et kooli mitte sulgeda, kogusime allkirju, nii nagu tegid Kihelkonna ja võib-olla ka teiste koolide õpilaste vanemad.
Mina sain kuulsaks sellega, et võtsin allkirjad ka lastelt. Mille peale üks Pihtla vallajuhtidest arvas ajalehes, et Heino Vipp valetab ja ilmselt on ka kurjategija.