Täiskasvanud vaidlevad. Kes kellele mida ütles. Kes tegi otsuse selja taga. Kes provotseeris. Kes peaks vastutama. Aga nagu lahutuse puhul ikka – kõige vähem räägitakse lastest. Ja lõpuks kannatavad nemad kõige rohkem.
Kui ühe kooli toetuseks kogutakse üle 500 allkirja, siis see on tugev märk, et kool läheb inimestele korda. Aga ma küsin ausalt – kui see kool on nii oluline, miks käib seal alla kümne lapse? Kus on nende ülejäänud 500 toetaja lapsed? See ei ole pahatahtlik küsimus. See on küsimus sisust, mitte vormist.
Kool ei saa olla ainult sümbol. Ta peab olema elav, toimiv õpikeskkond. Koht, kus lapsel on kaaslasi, kellega kasvada, suhelda, areneda.
Räägitakse kompromissist – jätta alles 1.–3. klass. See kõlab pehmema lahendusena. Aga kas me mõtleme sellele, mida see lapse jaoks tähendab? 4. klassis minna teise kooli ja sulanduda juba väljakujunenud klassi, kus sõprussuhted ja rollid on paigas, on palju keerulisem kui alustada 1. klassis koos kõigi teistega. Esimeses klassis on kõik uus kõigile. Keegi ei ole veel “oma pundis”. Keegi ei ole juba sisse elanud.
Me räägime kogukonnast, traditsioonidest ja õiglusest. Aga kas me räägime piisavalt laste sotsiaalsest heaolust? Nende enesekindlusest? Nende kohanemisvõimest? Ma tean, et see vaade on ebapopulaarne. Võib-olla isegi karm. Aga mõnikord on aus arutelu ebamugav.
Muutused on alati rasked. Eriti väikestes kogukondades. Eriti siis, kui mängus on identiteet ja emotsioonid. Aga me ei saa teha otsuseid ainult selle järgi, mis tundub tuttav ja turvaline täiskasvanutele.
Me peaksime süvenema sisusse, mitte ainult välimisse. Mitte sellesse, kelle “võit” see on, vaid sellesse, mis annab lastele pikemas plaanis paremad võimalused. Sest lõpuks ei ela nende otsustega mitte poliitikud. Nende otsustega elavad lapsed.
Ja kui me midagi võrdleme lahutusega, siis võiks vähemalt teha nii, et seekord ei unustata last keset tuba seisma.