Tänavu “Klassikatähtedes” osalev trummar Karl Martin Tombak ütles, et soovib tulevikus luua nii elektroonilist kui ka akustilist muusikat, teha koostööd tuntud artistidega ja anda välja enda loomingut.
Kuidas kirjeldaksid end ühe lausega?
Muusikahull, kes veedab enamuse oma päeva kas akustilises või elektroonilises muusikas.
Kes tõi sind muusika juurde?
Metsatöll. See oli üks mu enim kuulatud bände lapsepõlves. Autod olid sõidu jaoks alati plaate täis laotud. Sealt sai alguse ka minu huvi trummide vastu. Mängisin aastaid kodus diivani peal alguses kätega, seejärel isa ostetud trummipulkadega. Kui esimene klass kohale jõudis, siis sel puhul jõudsin päris komplekti taha.
Keda nimetaksid enda eeskujudeks?
Kindlasti on üks praeguse aja favoriite Austria päritolu solist Martin Grubinger, kes on täiesti uskumatu tehnika ja väljendusviisiga. Ta spetsialiseerub nii marimba kui ka multiperkussiooni erialadel, viimane neist on ka minu suur huviala. Tema suureks eduks on olnud ülim täpsus, seda nii tehnika, tempo kui ka teoste energia kontrollis. Lisaks naudin väga tema lavalist energiat, mida ta väga ekstreemselt ja positiivselt väljendab. Multiperkussiooni alal on eeskujuks ka Johan Bridger, kes on tänapäeva löökpillimaailma üks tipptegijaid. Tema puhul köidab ülimalt rafineeritud ja briljantne tehnika, tugev lavaline kohalolek ja väga emotsionaalne väljenduslaad. Olen ka personaalselt saanud temalt ülimalt häid nippe, kuidas end publikule muusika abil avada ning muusika energiat ja mõtet efektselt edasi anda.
Esimene mälestus seoses klassikalise muusikaga?
Meenub koheselt neljas klass. Aasta oli siis 2017. Läksime emaga koos Estonia talveaeda kuulama Ungari päritolu löökpillisolisti Csaba Zoltán Marjáni, kes esitas repertuaari nii vibrafoni kui ka marimba peal. Kuna ma polnud varem oma elus nende instrumentidega kokku puutunud, siis oli see kontsert mulle väga silmaringi avardav kogemus. Mind üllatas väga vaatepilt, et inimene suudab esiteks hoida korraga käes lausa nelja nuia ning teiseks võimaldab see oskus tal pilli peal anda edasi bassi, harmoonia ja meloodia. Samuti olin vaimustunud vibrafoni kõlast, selle vibreerivast helist, mida mootorid resonaatortorude sees tekitasid ning pikast kõlast, mis meloodiliste löökpillide puhul on justkui ebatavaline.
Kuidas iseloomustaksid paari lausega oma instrumenti?
Minu instrumenti on singulaarselt natukene raske, ehk isegi võimatu iseloomustada. Mulle meeldib löökpillide maailma kutsuda köögiks. Köögis on alati võimalus kasutada lugematul hulgal erinevaid potte, panne ja söögiriistasid, mille abil on võimalik iga kord luua täiesti uus ja unikaalne roog. Nii on ka löökpillidega. Kirsiks tordile kaasneb selle erialaga ka võimalus meisterdada ise uusi pille ja täiendada enda kööki.
Mis on seni kõige eredam mälestus seoses muusikaga?
Nagu olen enne maininud, siis “MUBA virtuoosid” selle aasta märtsis oli minu jaoks vägagi meeldejääv mälestus, tegu oli esimese korraga, mil ma soleerisin orkestri ees, seda siis veel TKO saatel. Teine mälestus on kindlasti selle aasta jaanuaris toimunud ERSO kontsert, kus mängisime Šostakovitši neljandat sümfooniat. Olime kaheksa löökpillimängijaga laval, igaühel midagi valju ja grandioosset mängida. Sain mängida esiteks koos Eesti tipporkestriga ning samuti koos oma erialaõpetajaga.
Milline muusikaline teos on sinu jaoks kõige olulisem?
Neid teoseid on mul nii palju, et jääkski neid nimetama. Üks emotsionaalse tähtsusega lugu on Dagö “Isaga draakonil”. See on üks mu vanemate lemmiklugusid ning me oleme seda juba lapsest saati koos autos maale sõites kuulanud. Alati kui seda kuulan, tuleb meelde pere ja need sõidud maale, mis mul siiani silme ees. Toob sooja kehasse.
Mis on sinu suurim unistus?
Minu suurimaks unistuseks on teha edasi seda, mida armastan. Luua nii elektroonilist kui ka akustilist muusikat, teha koostööd tuntud artistidega ja anda välja enda loomingut. Lisaks huvitab mind väga professionaalse orkestrandi töö, nii et ka see on minu tulevikuunistuseks.
Millist popmuusikat sa kuulad? Kes on sinu lemmikartistid?
Mulle meeldib kuulata kõike. Klassikalisest muusikast tänapäeva elektroonilise muusikani välja. Enamjaolt on minu kõrvaklappides siiski jooksmas house ja drum and bass koos oma arvukate alažanritega. Lemmikartiste on samuti mitmeid, aga mõlemast on mul esinduslikke artiste. Fred Again on hetkel löömas laineid oma lugudes peituva unikaalse heli disaini ja emotsiooni poolest. Fredi muusika on žanrite poolest seinast seina, seega on tema loomingut kuulates võimalik leida igaks meeleoluks midagi. Teiseks suureks lemmikuks on Sub Focus, kes loob rasket ja energilist trummi ja bassi. Tema puhul naudin samuti lugude unikaalset helidisaini ja energiat, mida ta oma lugudega väljendab.
Miks otsustasid osaleda “Klassikatähtedes”?
Hooaeg, mida ma pingsalt jälgisin, oli siis, kui Tanel-Eiko Novikov võistles. Mõtlesin ise samal ajal, et kas kunagi tekib ka minul võimalus sinna lavale kaamerate ette pääseda. Pärast seda on mitu korda peale esinemisi ja erialaeksameid mainitud naljaga: “Ega siin muud midagi kui “Klassikatähtedesse!”” Ja nüüd on mu lapsepõlveunistus täitunud. Tahan näidata Eesti rahvale, kes ma olen, mida ma teen ja miks ma teen. Soovin esitleda endale meelepärast löökpillimuusikat ning tuua lavale ka enda hobi, milleks on elektrooniline muusika.