Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantsler Tuuli Räim käib töö tõttu tihti vabatahtlikes päästekomandodes. Mehed tulevad juurde ja küsivad: aga mida mina teen sõja ajal, kus ma siis olema pean, mis on minu ülesanne? Kas ma jään komandosse ja teen oma tööd edasi või lähen sõdima?

Kui kutseliste päästjate puhul on üks ja selge vastus: sa jääd tegema oma tööd, siis vabatahtlike päästjatega on teine lugu. Hiljuti esitas Räimele sama küsimuse ka näiteks Puka priitahtlik pritsumees: aga ütle, mida meie teeme sõja ajal? Päästevõrgustik on Eestis ju üks ja üha rohkem teevad vabatahtlikud päästjad sedasama, mida kutselised. Mitte küll igal pool, sest varustus on erinev, aga siiski – see on üks päästevõrgustik.

Lõpp selgusetusele

Kuid küsimus pole ainult siseturvalisuse vabatahtlikes. Nende inimeste ring, kelle ülesanded on praegu ebaselged, on laiem. „Selles vaates paneb tänane julgeolekuolukord meid kõiki neid küsimusi küsima,“ tõdes asekantsler Tuuli Räim. Selgusetus pole kellelegi kasulik – siseministeerium arvab, et inimene täidab riigikaitseülesandeid siseturvalisuse valdkonnas, kaitsevägi arvab, et ta on riiki sõjaliselt kaitsmas. Ja lõpuks, kui kriis käes on, siis on ad hoc lahendused.

Siin soovibki siseministeerium luua süsteemi ja õiguslikud alused, et kõik teaksid, kus nemad kriisi ajal olema peavad. Valitsuskabinet andis neljapäeval heakskiidu siseministeeriumi valitsemisala kriisireservi kontseptsioonile, nüüd hakatakse seadusemuudatust ette valmistama ning juba mais on plaanis saata see kooskõlastusringile. Pärast valitsuse heakskiitu peaks see sügisel riigikogusse jõudma. Kui seadusandja suudab head tahet üles näidata, siis veel enne järgmisi, 2027. aasta märtsis toimuvaid riigikogu valimisi võetakse seadus ka vastu.

Kriisireserviga seotu on olnud üleval pikemat aega ning siseministeeriumile on see üks prioriteetidest.

Siseturvalisuse, sisejulgeoleku ja elanikkonnakaitse vaates on probleem ammu vaatluse all. Siseministeeriumi plaanid – sh riigikaitselised plaanid – näitavad, et kui riik satub pikaajalisse kriisi, mis võib eskaleeruda sõjaseisukorraks, tuleb siseministeeriumi valitsemisala asutustel täita ligi 20 ülesannet. Näiteks kuidas tagada seda, et 112 kaudu jõuaks abi inimesteni ka siis, kui väljakutseid on tavapärasest mitu korda rohkem; kuidas teha elupäästetöid, korraldada piirihaldust või tulla toime massiliste korratustega. „Kui me pikaajalise kriisi ajal peame neid meile määratud ülesandeid täitma vajaduse korral pikka aega olukorras, kus väljakutsete arv ja sellega seonduv on äärmiselt suur, siis tänane ressurss seda ei kataks,“ tõdes Räim.

Ressursist jääb väheks

Siseministeeriumi valitsemisalas on praegu veidi üle 8000 inimese, kes töötavad riigikaitselistel ametikohtadel. Nemad jäävad täitma oma ülesannet ka kriisi ja sõja ajal – näiteks päästja ülesanne on ka sõja ajal päästa inimeste elusid, küll hoopis teistsugustes tingimustes ja piirangutega, nagu näeme Ukraina näitel.

„Aga meie riigikaitsevõime analüüsid näitavad, et meil jääb olemasolevast ressursist väheks ja sellepärast näeme vajadust luua siseministeeriumi valitsemisala kriisireserv, kus me paneme paika konkreetsed kriisirollid ka juba laiemalt isikutele,“ ütles Räim. Ta nimetas siinkohal vabatahtlikke päästjaid ja merepäästjaid, häirekeskuse vabatahtlikke ning ka valitsemisala endisi teenistujaid, kellel on kogemus ja väljaõpe. „Saame kõiki neid inimesi kasutada, kui läheb pikaks, laiaulatuslikuks kriisiks. Selleks peavad olema loodud õiguslikud alused, et kasutada vajaduse korral ka endisi teenistujaid meie kriisireservi ühe osana.“

Praegu tegutseb Eestis üle 3000 vabatahtliku päästja, pea 1300 abipolitseinikku, 850 vabatahtlikku merepäästjat, 150 häirekeskuse vabatahtlikku ja sadakond abideminieerijat. Probleem on aga selles, et riigikaitselises kriisis pole praegu piisavalt selget ülevaadet, kellega neist saab tegelikult arvestada. Näiteks ei ole täpset pilti, kui paljud vabatahtlikud päästjad on määratud sõjaaja ametikohale. Seega võib kriisi või sõja korral tekkida olukord, kus paberi järgi on inimesed olemas, aga tegelikkuses mitte.

Selle lahendamiseks on siseministeeriumil vaja õigusmuudatusi, mis annaksid aluse kriisirollide määramiseks ja looksid süsteemi, kus rollid ei jääks vabatahtlikkuse ja oletuste tasemele. „Peame koos kaitseministeeriumi valitsemisalaga ja ka laiemalt saama aru, kas vabatahtlik on valmis võtma seda kriisirolli ja siis ka riigikaitselises kriisis tulema seda kriisirolli täitma,“ ütles Räim.

„Hästi lihtsalt öeldes on meie suur eesmärk saavutada see, et üks inimene on ühes kohas. Kui mees, kes on oma töö kõrvalt ka vabatahtlik päästja, on määratud sõjaaja ametikohale, siis me saame sellest aru ja ta lähebki vajaduse korral täitma sõja ajal talle antud ülesannet. Aga siis on meie jaoks selge, et teda ei ole võimalik kasutada vabatahtliku päästjana.“

Koostöö kaitseministeeriumiga

Seetõttu seisabki ees töö koos kaitseministeeriumiga, et paika saada, kes kuulub nn kuuma reservi ehk kes on sõjaaja ametikohal ja läheb vajaduse korral riiki vaenlase eest sõjaliselt kaitsma – ning keda on võimalik kasutada siseministeeriumi valitsemisalas näiteks elanikkonnakaitse korraldamiseks, mis hõlmab nii päästetöid, ulatuslikku evakuatsiooni, varjumise, ohuteavituse korraldamist, sisejulgeoleku tagamist ja muud sellist.

Sõjaline kaitse on äärmiselt vajalik, rõhutas Räim, kuid riigikaitse ei tähenda ainult sõjalist kaitset. Siseministeeriumi vaates tähendab see ka elanikkonnakaitset, sisejulgeolekut ja avaliku korra kaitset. „Kuskil peavad tekkima need otsused, mille nimel me praegu neid õigusmuudatusi hakkame välja töötama koos kaitseministeeriumi ja teiste osapooltega, et seda olukorda saavutada. Praegu on meil ikkagi see probleem, et on inimesi, kes on mitme mütsiga, ja selles tuleb selgus luua.“

Kontseptsioon on kolmetasandiline. Esimene tase on valmisoleku reserv – inimesed, kellele on määratud konkreetsed kriisirollid, kes on saanud (või saavad) väljaõppe ning asuvad vajaduse korral kriisi ajal „ametisse“. Teine tase on baasväljaõppega inimesed, kes saavad toetada valmisoleku reservi ja täita lihtsamaid ülesandeid. Kolmas tase on välkvabatahtlikud – inimesed, kes enne kriisi vabatahtlikku tööd ei tee, kuid kriisi ajal on valmis panustama. Räime sõnul peab siseturvalisuses olema lahendus, kuidas ka neid inimesi kiiresti kaasata ja suunata rollidesse, mida nad reaalselt täita suudavad. „Oleme selleks loomas keskkonda – vabatahtlike portaali –, mille kaudu tahame lahendada selle, et kui kriisi ajal tuleb inimene ja tahab kuhugi panustada, siis me suudame talle kohe öelda, kus teda kõige rohkem piltlikult öeldes vaja on. See on ka selle kontseptsiooni üks osa,“ ütles Räim.

Valitsus kiitis heaks

Päästeamet, politsei- ja piirivalveamet ja häirekeskus on 100% riigikaitselistel ametikohtadel ning see isikkoosseis peab jääma oma ülesandeid täitma ka kriisiolukorras. Samas on lisajõude juurde vaja: kriisi ajal kasvab näiteks häirekeskuse koormus järsult ning suur koormus tekib ka kriisiinfotelefonil 1247. Räime sõnul on seal vabatahtlikke praegu liiga vähe ja neid tuleb juurde saada.

Koostöö kaitseministeeriumiga on juba alanud – seda näitab ainuüksi see, et kriisireservi kontseptsioon kiideti valitsuskabinetis heaks. Lisaks luuakse parasjagu kaitseministeeriumiga koostöös ka PPA kriisiüksust. Aga töö jätkub ja saab olema tihe. „Ning ka mitte liiga lihtne,“ möönis Räim. „Mõistame seda, et meesterahvad vanuses 18–60 on kaitseväekohustuslased, sellel põhineb kogu meie sõjalise kaitse mudel ja see peabki nii olema. Aga meie tahame koostöös kaitseministeeriumiga saavutada, et need inimesed, kes kuuluvad üldreservi, et nende osas vaatame üle ja saavutame kokkulepped, kus inimene kõige vajalikum on,“ ütles Räim.

Elanikkonnakaitses on pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukraina vastu astutud samme edasi: ohuteavitused, testid, varjumiskohad. Räim märkis, et ressursi mõttes tahaks ta palju kiiremini ja rohkemat – näiteks Soomele järele jõuda –, kuid see pole kohe võimalik. Samal ajal on evakuatsiooni ja varjumise planeerimisel koostöö kaitseministeeriumi, kaitseväe ja Kaitseliiduga kasvanud: ühised planeerimised ja õppused on aktiivsed ning kordades suurenenud. See loob eeldused, et ka kõige kriitilisemas küsimuses – inimressursis – jõutakse kokkulepete ja õiguslike alusteni.

Omaette teema on andmevahetus, mis tuleb samuti paika loksutada. „Nagu ma ütlesin, pole meil täna lõpuni teadmist, kui paljud näiteks 3000 vabatahtlikust päästjast on määratud sõjaaja ametikohale. Ehk praegu see andmevahetus ei tööta. Seda saab teada vaid siis, kui inimeselt küsida, kuna hetkel puuduvad admevahetuseks muud õiguslikud alused.. Riigi vaates peavad meil olema aga süsteemsemad lahendused,“ ütles Räim.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (6)