Eesti ülikoolides on üha enam võimalik magistrikraad saada lõputöö asemel lõpueksamiga. Mõned ülikoolid näevad selles praktilist lahendust, teised hoiatavad, et nii ei pruugi lõpetaja omandada piisavalt erialaseid oskusi. Samal ajal sunnib tehisaru levik ümber mõtestama, kuidas tudengite teadmisi üldse hinnata.
Magistrantidel on üha tihedamini võimalik ülikool lõpetada teadustöö kirjutamise asemel eksami sooritusega. Mõne eriala puhul antakse tudengile võimalus valida, mõnel puhul aga ongi ainult üks valik.
Näiteks Tartu Ülikoolis on eksamitöö võimalus neljandikul erialadest, Tallinna Tehnikaülikoolis seevastu seda üldiselt taunitakse. Seal leitakse, et inseneeriavaldkonna spetsialist peab suutma oma teadmisi magistritööga väljendada. Eksamit kasutatakse seal vaid alla kaheaastaste õppekavade puhul.
“Reeglina räägime siin üheaastasest magistriõppe kavast ja sellisel juhul lihtsalt ei jõua selle ühe aasta sees magistritööd teha, nii et nendel kavadel on lõpueksami tegemine tavapärane. Lisaks ka rakenduskõrghariduse kavadele see on hakanud tulema,” ütles TTÜ teadusprorektor Jarek Kurnitski.
“Meil on näiteks selliseid üheaastaseid magistrikavasid majanduses, IT-s ja ka inseneerias. Ja neid kõiki iseloomustab see, et seal on juba varasema õpikogemusega ja töökogemusega inimesed, kellel on magistridiplom puudu ja nad tulevad ennast täiendama. Nende puhul selline lõpueksam töötab väga hästi,” lisas ta.
Kui tudeng on ülikooli esimese astme lõpetanud eksamiga ning teeb seejärel ka magistritöö asemel eksami, ei ole Kurnitski hinnangul sel viisil lõpetanul piisavalt kogemust akadeemiliseks karjääriks ja tudeng pole valmis doktoriõppes jätkama.
“Kindlasti see ei ole sobiv doktoriõppesse minekuks ja ei anna seda kogemust, mida akadeemiliseks karjääriks ja teaduslikuks tööks oleks vaja. Ja kindlasti see ei sobi ka tavalisse tehnikakõrgharidusse. Kui me räägime sellest, et meile tuleb gümnaasiumilõpetaja, viis aastat õpib, läheb insenerina välja ja saab kutsekvalifikatsiooni, siis ikkagi see lõputöö tähendab sellise päriselu tööülesande lahendamist, mida ta täiendab ka uurimusliku analüüsiga,” nentis Kurnitski.
Samas lisas ta, et eksamite eelistamine võib olla tingitud vähestest rahalistest võimalustest kõrghariduses.
“See võib peegeldada, et Eesti kõrgharidus on nii alarahastatud, et ollakse sunnitud kasutama selliseid variante. Aga tehnikakõrghariduses me ikkagi seda võimalust ei näe, sest väga paljud meie lõpetajad on kutsekvalifikatsiooniga spetsialistid, kes kannavad vastutust, ja ülikool muidu ei saa vastutada, kui seda ei ole lõputööga tõendatud,” selgitas Kurnitski.
“Lõputöö on väga mahukas ja eeldab 50 tundi professori juhendamise aega. Ja sellega võrreldes loomulikult lõpueksamil käimine on kiirem viis ja õppejõudude tööaega läheb selleks vähem,” lausus Kurnitski.
Haridusministeeriumil puudub ülevaade, kui suures ulatuses on lõputöö kirjutamine ülikoolides eksamiga asendatud, kuid rahapuuduses nad probleemi ei näe.
“Alates 2022. aastast on kõrgharidussüsteemi märkimisväärselt lisaraha tulnud ja tõenäoliselt seal võivad olla teised probleemid. Juhendamise puhul on hoopis küsimus selles, kas igale teemale on olemas kohaseid juhendajaid. Eesti oma väiksuses ilmselt ei ole meil kõiki spetsialiste ja kui üliõpilane sooviks mingit konkreetset teemat uurida, siis võibki see olla väga praktiline probleem,” ütles haridusministeeriumi kõrghariduspoliitika juht Margus Haidak.
Tallinna Ülikooli õpetajakoolituse pinnalt nähtub aga, et tänapäeval ei tulegi tudengi pädevus magistritööd kirjutades hõlpsasti välja, kuna töid võib kirjutada tehisaru abiga. Sel juhul ei ole eksam sugugi kehv variant. Õpetajakoolituses kaalutakse aga magistritöös olulisi muutusi.
“Kindlasti sellises pikkuses ja kujul ei ole kindel, et on mõistlik jätkata, arvestades seda, kui suur on abivahendite hulk. Ka kaitsmisprotseduur kindlasti peab muutuma. Oleme arutanud, et ilmselt magistritööd muutuvad oluliselt lühemaks. Mitte et see on 40-50 lehekülge, vaid võib-olla ainult 10 või 15, ja kaitsmisprotseduur läheb oluliselt pikemaks,” ütles TLÜ õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis.
“See on sarnane eksamile. Me tegelikult tahame aru saada, kas sa päriselt tunned teemat, kas sa oskad nendele küsimustele sisuliselt vastata ja sul on ka arusaam, kus on sinu töö piirangud, mida sul veel oleks vaja edasi uurida, et anda oma vastus,” lisas ta.