Nõnda kirjutas Mari-Ann Kelam mulle pärast meie kohtumist. Eestist vanemate kaasa võetud tikke jätkus Ameerikas süütamiseks ajani, mil Eesti taas vabaks sai. Kuidas vabaduse mõte ja sisu Saksamaal Ansbachi põgenikelaagris elamise ajal sündinud tüdrukusse kasvas, kui palju ta suutis teha selle mõtte kandmisel ja kasvatamisel Ameerikas? Sellest ja mitmest muust asjast räägib tänane lugu.
1944. aasta septembris lahkusid tulevased Mari-Anni ema ja isa ning isa ema Eestist. Nende täpsem lahkumise teekond jääb meil lahti harutamata. Vähemasti osa sellest põgenemise pikast teest tuli jala läbida. Kaasa võetud Philipsi raadio päästis nende elu, ütleb Mari-Ann. Kuidas? Teel olles sai seda aeg-ajalt kuulata. Sai teada, kuhu venelased on jõudnud. Kust minna, et mitte nende kätte sattuda. Nad jõudsid Saksamaale. Kõlab … kergelt. Jalutasid, raadio kaenlas, ja olidki kohal? Kas sai üldse keegi kunagi teada, mida nad tegelikult läbi pidid elama? Isa ema põgenes koos noortega. Ema ema jäi Eestisse. Ta pidi lahkuma Moero laevaga. Ei jõudnud laevale, mille venelased Läänemerel 1944. aasta 22. septembril uputasid. Üheksa pikka aastat teadis tütar, et ema puhkab Läänemere põhjas. 1953. aastal jõudis Ohiosse kiri. Kiri emalt. Elusalt emalt okupeeritud Eestist.
Tagasi Ansbachi põgenikelaagrisse. Üksikud mälukillud. Kuidas saakski neid rohkem olla. Neljane Mari-Ann seilas ju juba üle ookeani Ameerika poole. Tüdruk jalutas vanaemaga laagri lähedal metsas. Leidsid hauakivi, mille Saksa sõdur oma surma saanud hobuse hauale oli asetanud. Suuremad läti tüdrukud olid laagris kord Mari-Anni kiusanud. Tu to nevari izdarīt! Nii ei tohi teha!