Jaa, see on üks hea lõbus lugu, lugu lusikatega. Mäletan, kui romaanivõistluse žüriis olemise aegu käsikirja lugesin, siis tulin koju ja hakkasin vaatama omi lusikaid tükkis teise pilguga. Vaatan tänagi, neid ridu kirjutades. Sest igal kolmandal lusikal on mingi lugu rääkida. «Martinile, Mamalt, 4. VI 1972» – lusikas mu esimeseks sünnipäevaks. Millist tähtpäeva ma ealiste iseärasuste tõttu ei mäleta. Aga lusikas on alles. Ja kui juba lusikate peale annab üles ehitada päris ägeda romaani, siis ju nois helpimise abivahendeis miskit salapärast peitub. Eelistan alati lusikat kahvlile!
Vahel ongi nii, et oskuslikust kirjutamisest üksnes ei piisa, tarvis läeb ka miskilist ime- või omanurklikku vaateviisi. Ja kui lähed lusikate kaudu, siis miks ka mitte. Üpris kindlasti ei ole eestikeelses kirjanduses lusikapõhist lugu varem lahti kirjutet. Samal ajal oskab raamat olla ka – mõnevõrra liialdan siinkohal – jackreacherlik ja nipernaadilik rõudmuuvi (onjo rõve sõna, eksju). Aga lugejale on kogu kulg ja ulg ja värk nagu lusikas kõrvaauku. Vähem vaiku, enam taipu.