Viimastel aastatel on Eesti avalikus arutelus kujunenud olukord, kus sõna „rahvuslus“ kasutatakse üha sagedamini süüdistusena. Kui keegi räägib eesti keele kaitsmisest, rahvusriigi tähtsusest või kultuurilise järjepidevuse hoidmisest, vastatakse talle tihti siltidega „natsionalist“ või koguni „nats“. Selline lihtsustus ei ole õiglane ega sisuline.
Eesti kontekstis ei ole rahvuslus sündinud soovist kedagi allutada. See kasvas välja vajadusest ellu jääda, mida ohustasid nii vene kui ka saksa mõjud.
19. sajandi rahvusliku ärkamise ajal ei olnud eestlastel oma riiki ega poliitilist võimu. Sellised mõtlejad nagu Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt ei kutsunud üles teiste alavääristamisele, vaid rõhutasid hariduse, keele ja eneseteadvuse tähtsust. Nende eesmärk oli, et eestlased ei kaoks suurte impeeriumide varju.
Ka 1918. aastal loodud Eesti riik ei olnud ekspansionistlik projekt, vaid eesti rahva otsus võtta vastutus oma saatuse eest. Sama kehtis 1991. aastal, mil taastati iseseisvus pärast okupatsiooni. Eesti rahvuslus on olnud enesekaitseline, mitte vallutav.
Rahvuslus pole rassism
Sageli aetakse segamini rahvuslus, natsionalism ja rassism. Rahvuslus tähendab oma rahva, keele ja kultuuri väärtustamist ning poliitilist enesemääramist. Rassism põhineb ideel, et inimesed on oma päritolu tõttu erineva väärtusega.
Äärmuslik natsionalism taotleb teistest üleolekut ja enda rahvuse ülimlikkust. Eesti rahvuslik mõtlemine ei ole rajatud rassilistele hierarhiatele, vaid kultuurilisele ja riiklikule järjepidevusele.
Eesti põhiseaduse preambul sätestab, et riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See ei ole äärmuslus, vaid riigi olemasolu mõte.
Väikeriik, mille rahvaarv on umbes 1,3 miljonit, ei saa olla ükskõikne oma identiteedi suhtes. Kui suurrahvad võivad globaliseerumises sulanduda, siis väikese rahva jaoks võib see tähendada kadumist.
Miks siis rahvuslikku mõtlemist nii sageli äärmustega seostatakse? Üks põhjus peitub Euroopa 20. sajandi traagilises ajaloos. Sellised liikumised nagu Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei muutsid natsionalismi mõiste paljudele totalitarismi ja massikuritegude sünonüümiks. See ajalooline kogemus on jätnud sügava jälje, kuid Eesti rahvuslus ei ole sündinud samast ideoloogiast ega kandnud samu eesmärke.
Teiseks mängib rolli poliitiline vastandumine. Avalikus debatis kasutatakse tugevaid silte sageli relvana. Kui oponenti on võimalik tembeldada äärmuslaseks, muutub tema seisukohtade sisuline arutamine teisejärguliseks. See ei tee ühiskondlikku arutelu sisukamaks, vaid muudab selle emotsionaalseks.
Rahvuslus ei tähenda, et teised rahvad oleksid vähem väärtuslikud. See tähendab arusaama, et igal rahval on õigus oma keelele, kultuurile ja riiklusele. Eesti ajalugu näitab, et rahvuslik eneseteadvus on olnud eelkõige ellujäämise ja eneseväärikuse väljendus.
Väikese rahvana ei saa me endale lubada identiteeditust. Kuid sama vähe saame lubada mõistete kergekäelist kasutamist. Rahvuslane ei ole automaatselt nats ega rassist.
Arutelu rahvusluse üle on vajalik, kuid see peaks põhinema täpsetel mõistetel, mitte hirmul või sildistamisel.
Johannes Niine, noorteorganisatsiooni Pöördepunkt kaasesimees (EKRE)
Allikas: