Kui Georg Hellatiga, 101-aastase Võru vanahärraga, telefonitsi kohtumist kokku lepime, ütleb ta, et rääkida on palju, aga temast ei ole enam rääkijat. «Midagi ei püsi enam meeles. Kuulmine on kehv, nägemine ka kehv – ega sada üks niisama ette tulnud,» kõneleb ta, veidi humoorikalt. Enne veel, kui ta oma lauatelefoni toru hargile paneb, teatab aga: «Tubli! Tulge siis.»
