Postimehes tänatakse valitust, mida praegusel ajal enam eriti ette ei tule: «Täname wabariigi walitsust nähtud waewa eest, meie tänutunne saadab ka kõiki neid ühiskondlikka tegelasi, kelle ühiskondlik südametunnistus puhas ja kes kõik oma parema wõimise, tahtmise ja tööwõime wabale Eestile ohwerdanud on…»
Aga 1920nda aasta 24. veebruari Postimehes on ka igapäevasemaid asju. Saame teada, et «Riigi teenistujad nõuawad 100 protsenti palgalisa» ja «Õhuposti tariif kinnitatud».
1920ndail haarasid esikülje enda kätte reklaamid Foto: arhiiv
Lõpuks lõbus naljatükk
Kui aga piilume korraks 1923. aastasse, mil wabariik sai viieseks, leiame «Postimehest» Jaan Tõnissoni enda eriti pühaliku teksti «Tänulikus meeles minewikku, mäletades, julguses ja usus tulewikule wastu!»
See on juba nagu tänase poliitiku suust kukkunud.
Aga samas kõrval käib argipäev, näiteks kinoteater Athena pakub vaatamiseks «Huwitawat pilti mustlaste elust – «Mustlase kirg». Ja lisab, et «lõpuks lõbus naljatükk».
Pateetiline, aga asjakohane näpunäide
100 aastat tagasi on vabariigi sünnipäev ajalehtede esikaantelt kadunud, tõsi, põgusat mainimist ta leiab.
Näiteks Jaan Tõnissoni poolt visandatud lühikeses näpunäites:
«Iseseiswuse päewa pühitsemine olgu meile otsekui pühaliku lepingu uuendamiseks, millega iga üks meie hulgast ikka jälle kohustab kõige oma tahte ja wõimisega rahwusliku wabaduse ja rippumatuse aate teenistusele andudes oma paremat arusaamist mööda oma rahwa ja maa tulewiku kindlustamiseks töötama.»
Kosja-asjandust puudutav kuulutus Teatajast Foto: arhiiv
Sajandivanune Rail Baltic
Kui me aga haarame kätte 100 aasta vanuse ajalehe «Teataja», pole mingit wabariigi aastapäeva olemaski.