DN-klassi maailmameistrivõistlused on jääpurjetamise prestiižseim regatt. Kui 2026. aasta maailmameistriks krooniti eestlane, sündis see eriti tähendusrikkas paigas.
Poola kuulub jääpurjetamises tippude tippu. Sealt on aastakümneid sirgunud maailmameistreid, seal on arendatud varustust ja kujundatud taktikalisi suundumusi, mida ülejäänud maailm on püüdnud järele teha.
See on olnud koht, kus DN-klass ei ole nišiala, vaid süsteemne spordikultuur: tugev noortetöö ja tihe sisemine konkurents. Ega ilmaasjata öelda, et Poola meistrivõistluste taset annab MMi omaga võrrelda.
Poolas maailmameistriks tulemine kannab endas kuldmedalist suurematki väärtust: see tähendab ajaloolise jõuvahekorra murdmist. Just sealsel jääväljal tõusis pjedestaali kõrgeimale astmele Rasmus Maalinn.
Kui siinkirjutaja tunnike pärast viimast sõitu värskele maailmameistrile helistas, ei adunud Maalinn veel isegi, millega ta oli just hakkama saanud.
Muidu ladusa ja humoorika jutuga noormehel oli esiti tükk tegemist, selgitamaks, kuidas tal õnnestus mõlemal tiitlivõistlusel tuul alla teha spordiala legendile, 12kordsele maailmameistrile Karol Jabłońskile.
«Ma ei teagi, kuidas nii läks … Pean veel seedima,» paotas ta pärast autasustamist, kui ees ootas 15tunnine autoreis kodulinna.
Tõele au andes ei pidanud tiitlivõistlused Poolas üldse toimumagi. Kõik see mees, 16 eestlast ja 101 võistlejat mujalt maailmast, said kokku Rootsis Bråvikenis. Seal polnud aga seis kiita, sest tuult prognoositi vähevõitu. Viimaks ei saanud Läänemere sopis aga määravaks tuuleolud, vaid …
«Korraldajad andsid valeinformatsiooni. Seal oli väga väike jääväli, vaid kilomeeter korda kilomeeter. Lisaks palju pragusid. Kuna meil oli nii palju võistlejaid, siis seal polnud ohutu – seal polnudki võimalik sõita,» sedastas Maalinn, kelle sõnutsi hakkasid eestvedajad seejärel otsima alternatiive.
Valikus olid muud kohad Rootsis, aga ka Eesti ja Poola.
Eestlased andsidki korraldajatele teada, et Maarjamaal saaks mõõduvõttu kenasti korraldada. Sarnases olukorras oldi 2024. aastalgi, kui tiitlivõistlused koliti Leedust Valgeranda kahepäevase etteteatamisega. Eestvedajad aga kartsid, et kui otsustataks Eesti kasuks, sõidaks paljud jääpurjetajad üldse koju ära, kuna tiitlivõistlustel oli palju keskeurooplasi.