Eestil on mõistlik juhinduda olümpiat hinnates reeglist, et medalivõidu korral tuleb mängud automaatselt õnnestunuks liigitada, ja kui medalit ei tule, tasub tulemusi ikkagi lähemalt uurida. Medalini jõudmine ongi väga eriline saavutus, mille täpset valemit Excelisse kirjutada ei saa. Arvestades nappi hulka inimesi, pole Eestil võimalik ega mõistlik pidada enamikel spordialadel käigus suurt koondist, vaid pigem on olümpiaspordis teemaks nii-öelda rätsepaülikonnad.
Mudel, kus andeka sportlase ümber ehitatakse paslik taustatiim või leitakse see välismaalt (kahevõistleja Kristjan Ilves harjutab praegu koos Norra koondisega), on justkui tükike talupojatarkust. Pole ju mõtet kaasikusse nisu külvata, küll aga on võimalik midagi mõistlikku ette võtta kummagagi eraldi.
Reaalsuskontrolli, et kui keeruline oli olümpiamedalini jõudmine, pakkusid sel olümpial Ilvese ja iluuisutaja Niina Petrõkina tulemused. Mõlemat sportlast lahutab olümpiamedalist kõigest paar kohta, ent neid astuda on väga keeruline. Tipus on teatavasti alati väga kitsas.
Kui võtta spordialade kaupa, leiab Eesti olümpiakoondisest triumfi (freestyle-suusatamine), vinged õnnestujad (iluuisutamine ja kahevõistlus), kõvad keskmikud (murdmaasuusatamine, suusahüpped), ootustele allajääjad (kurling, mäesuusatamine), läbikukkujad (laskesuusatamine ja kiiruisutamine) ja esimeste kogemuste omandajad (skeleton, lumelauasõit). See on väga normaalne olukord, sest vahel asjad klapivad ja vahel mitte.
Olümpiamängude hakul tõdes Postimees, et «eranditult kõik Eesti olümpiakoondise liikmed on aastaid või aastakümneid tööd rabanud, et selle enda jaoks ülima võistluseni jõuda ning nad väärivad meie jäägitut toetust». Eesti olümpiakoondis esindas Eestit väärikalt ja selle üle tuleb olla uhke. Oleme väike ja väärikas spordiriik.