Üksinduses kustumine kütmata kodudes või hüljatud nurkades kõneleb valusat keelt meie ühisest hoolimatusest. Need külmunud hinged on meie praeguse eluviisi kõige vaiksem ja trööstitum külg – see on hind, mida maksame üksteisest kaugenemise ja süveneva ükskõiksuse eest.
Need märgid hääletust hääbumisest ei ole kauge tuleviku mure, vaid varjutavad meie argipäeva juba täna – lasteaedu, koole, tervishoidu, meie kultuuri elujõudu ja riigi kaitsevõimet. Meie kestlikkus ei ole iseenesestmõistetav kingitus, vaid iga põlvkonna vastutus.
Tähtis on eelkõige põlvkondade püüdlustest ja eluvalikutest arusaamine, nende ootuste ja väärtuste mõistmine ning vajadusel toetamine.
Oleme rääkinud lapsesõbralikust Eestist, aga liialt vähe Eestist, mis usaldab lapse vanemat, väärtustab emade ja isade eneseteostust, kindlustab ausa konkurentsi tööturul ning toetab üksijäänuid. Siis on kõigil võrdsed võimalused ühiskondlikus elus osalemiseks. Siis on Eestis hea elada ja kasvada, mure ja kiusuta.
Hea töötaja pole mitte see, kes lahkub kontorist viimasena, vaid see, kelle töö on tehtud.
Lapsevanemad ütlevad, et kardavad kooselu püsimise, töökoha säilimise ja eluaseme sobivuse pärast, muretsema paneb füüsiline ja vaimne koormus, rivis püsimine nii tööl kui kodus. Tsiteerides kahe lapse ema Piretit: «Tööelu ja ühiskondlik nõudmine on nii intensiivne, et inimesed põlevad läbi enne, kui jõuavad lapse saamise faasi.»
Olgu siinkohal öeldud, et laste saamine on iga inimese isiklik otsus, aga see on otsus, mis mõjutab kogu ühiskonna käekäiku. Kas ja kui palju ühiskond soosib laste saamist ja laste kasvatamist ning hoolib lapsevanematest, on meie korraldada.